Konkurents tipus läheb aina tihedamaks ja riikide spordiorganisatsioonid hoolitsevad olümpialasi ette valmistades iga üksikasja eest, mis olümpiale kvalifitseerumist mõjutada võib. Seetõttu pööratakse varasemast rohkem tähelepanu ka sportlase vaimsele valmisolekule.
Kuid mitte ainult olümpiasportlased ei keskendu parema kehalise soorituse tegemiseks ka vaimsele ettevalmistusele. Spordipsühholoogi poole pöördujate seas on ka tsirkuseartiste ja motokrossisõitjaid. Mõned inimesed soovivad ühekordset abi mingi konkreetse küsimuse korral, teistega töötame aga korrapäraselt terve aasta nädalast nädalasse. Peaaegu iga spordiala esitab sellega tegelejale väga nõudlikke erialaspetsiifilisi väljakutseid, samas on osa ülesandeid ja nõudmisi omased mis tahes spordiala harrastajale.
Kuigi spordipsühholoogia on kitsas psühholoogiaharu, koondab ta endas peaaegu kõiki teisi psühholoogiavaldkondi isiksusepsühholoogiast farmakopsühholoogiani. Näiteks suur osa spordipshühholoogi poole pöördujaist on lapsevanemad ja noored ning töö nendega lähtub eelkõige arengupsühholoogiast spordi kontekstis, samas kui töö spordiklubidega tervikuna toetub paljuski organisatsioonipsühholoogiale.
Mis teemadel eelmisel aastal psühholoogi juurde peamiselt pöörduti?
Kuidas maandada liigset võistluspinget?
Sportlase töövahend on tema keha. Kehaline treenitus ja võimekus määravad piirid, kui kiiresti ta on suuteline jooksma, kui kõrgele hüppama või kui raske kangi suudab pea kohale tõsta. Kuid see, kui lähedal oma maksimaalse võimekuse tasemele sportlane võistleb, oleneb tema psühholoogiast. Sageli näitavad sportlased treeningutel suurepäraseid tulemusi, kuid võistluspäeval on samalaadseid resultaate raskem saavutada.
Võistluspinge põhjustab muutusi lihastoonuses, südamelöökide arvus, hormonaalses tasemes, vereringes ja närvisüsteemis ning sportlasel on raske maksimaalselt pingutada. Sageli põhjustavad võistluspinget hirm läbikukkumise, ebaõnnestumise ja teiste inimeste halvakspanu ees. Võistluse võib rikkuda ka üleliigne püüdlikkus. Näiteks võib tunduda hea mõttena võistluse eelsel ööl kõik võistlusega seotud asjaolud ükshaaval läbi mõelda. Kuid meie aju reageerib kujutavale tegevusele sarnaselt päriselt toimuvale ning adrenaliin ja dopamiin saavad kulutatud juba enne võistluspäeva saabumist. Vajalikul hetkel pole sportlasel neid aineid enam organismist toeks võtta.
Samuti võiks kiirusalade ja ka mitme tehnilise ala tippsportlased arvesse võtta, et aastaid kestnud ettevalmistuse käigus on keha omandanud kõik õiged liigutused ning võisteldes on nende rakendumise kiirus oluliselt suurem, kui see toimub alateadlikult. Liigutuste teadlik ja püüdlikult õige sättimine aeglustab sooritust.
Ajutist leevendust üleliigse võistluspinge maandamiseks võib saada vaimse treeningu tehnikatest. Juhul kui pingete sügavamad põhjused peituvad varasemates vigastustes, korduvates ebaõnnestumistes või muudes emotsionaalset laadi probleemides, tuleb ennekõike nende lahendamisega tegeleda.
Võistluskindluse leidmine pärast vigastuspausi
Sportlase vigastusele järgnev emotsionaalne reaktsioon on U-kujuline. Vaimselt on kõige raskem vigastusele järgnev aeg, leevendust toob taastusravi algus ning positiivseim moment jääb taastusravi keskele. Taas läheb keerulisemaks siis, kui võistlema asutakse.
Vigastusaegse perioodi ladusamale kulgemisele aitab kaasa sportlase isiksuse eripära tundmine. Näiteks üksikasju mitte tähtsustavale sportlasele piisab, kui raviarst kinnitab, et paranemine edeneb hästi, samas kui detailsemat infot vajav sportlane tunneb ennast kindlamalt juhul, kui talle üksikasjalikult selgitatakse mis, miks ja millal kõik toimub.
Pärast vigastuspausi taas võistlema minnes tuleb arvesse võtta asjaolusid, mis vigastuse eelsesse seisu tagasijõudmist aeglustada võivad. Ühelt poolt mõjutab sportlase enesekindlust ja tõhusat tegutsemist teadmatus, mil määral on vigastus sooritusvõimet mõjutanud. Suuremat probleemi põhjustab aga sageli asjaolu, et sportlane on kaotanud oskuse ja usalduse liikuda või liigutusi läbi viia justkui autopiloodil, kus aju annab lihastele käske nii, et meie teadvus sellesse protsessi üldse ei sekku. Sportlase teadlik tähelepanu püsib vigastatud piirkonnal, mis võib häirida keskendumist, liigutuste kiirust ja täpsust.
Selleks et taas saavutada seisund, kus liikumine on pingevaba, nauditav ja justkui automatiseeritud, on vaja vabaneda psüühilisest pingest. Sageli pole sel juhul kasu traditsioonilistest spordipsühholoogia tehnikatest nagu sisekõne, lõdvestus, keskendumine või mõtete juhtimine, sest keha reageerib välistele stiimulitele oluliselt kiiremini kui meie teadlik mõte või kõne keha juhtida suudaks ning vigastusega seotud emotsioone võib tahtmatult taaselustada mingi ümbritsev heli, lõhn või valgus.
Traumast paranemise puhul on abi leitud ajukesksematest teraapiatest, kus põhitähelepanu on suunatud sportlase kehaliste aistingutega tegelemisele, mitte selgitustele. Lisaks tuleb tähele panna, et emotsionaalsed traumad nagu korduvad ebaõnnestumised võistlustel, treeneri või lähedaste halvakspanu, alavääristamine või muu taoline vaimset heaolu mõjutav tegur võib sportlase võistlust samal määral takistada kui kehaline vigastus ning emotsionaalsest traumast jagusaamine ja paranemine võib nõuda samalaadset abi, nagu nõuab kehalisest traumast paranemine.
Miks tekib läbipõlemine?
Vigastuste kõrval on läbipõlemine teine põhjus, miks sportlane oma spordikarjääriga jätkamises kahtlema võib hakata. Läbipõlemisega seostatakse sagedamini individuaalala, eriti vastupidavusalaga tegelevaid sportlasi. Spordialade intensiivsus on erinev, näiteks kahetunnise vehklemistreeningu kehaline koormus erineb oluliselt kahetunnise jooksutreeningu koormusest. Kuigi eri alade sportlaste nädala treeningutundide arv võib paberil olla sama, erinevad tegelik kehaline pingutus ja selle mõju suurel määral.
Vastupidavusala treening tekitab organismile stressi, mille põhjustavad kehalise koormuse ajal organismis vabanevad virgatsained ja hormoonid. Kui selline stressilaadne reaktsioon kestab pikalt ilma taastumiseks vajalike protsessideta, on tagajärg läbipõlemine.
Läbipõlemise sümptomid on sarnased kliinilisele stressile – soovimatus midagi teha, kurnatus, motivatsiooni puudus, ärrituvus, depressiivsus. Läbipõlemisest taastumine nõuab kannatlikkust, sest tervenemist vajavad nii keha kui vaim, üldjuhul on see pikaajaline protsess.
Lapsele ei tohiks esitada ebareaalseid ootusi
Suur osa spordipsühholoogi tööst on seotud lastevanemate, laste ja noortega. Kui sportiv laps tegeleb alaga, kus varakult spetsialiseerutakse ja treeningukoormus on juba varases eas ülisuur nagu näiteks iluuisutamine või võimlemine, on psühholoogil sageli mõttekas teha koostööd lapsevanemaga. Lapsevanem saab otseselt enda teadmiste, käitumise ja väärtushinnangute kaudu mõjutada lapse suhtumist treeningutesse, võistlustesse ning tagasilöökidega toimetulekusse.
Oluline on kursis olla kasvuea kehaliste ja psüühiliste omaduste ning oskuste arenguetappidega, sest sageli esitab vanem lapse käitumisele ebareaalseid ootusi. Näiteks infotöötlemise kiirus ja otsuste tegemine, mis on oluline osa väga paljudel spordialadel, varieerub palju lapse vanusest. 10-aastase lapse infotöötlemise ja otsuste tegemise kiirus on kaks korda, 12-aastasel lapsel poolteist korda aeglasem kui noorukieas. Samuti ei suuda laps tähelepanu säilitada nii kaua kui nooruk. Seega pole mõistlik nõuda lapselt käitumist või oskusi, mis pole kooskõlas tema psüühilise ja kehalise arenguga.
14–15-aastaste vähenev huvi spordi vastu või lausa soov treeningutel käimine lõpetada on samuti vanemate jaoks probleem. Olenevalt probleemi olemusest võib lahenduse pakkuda spordiala, treeningugrupi või treeneri vahetus, kuid vahel annab lahenduse ka mõneks ajaks üldse treeningutest tagasi tõmbumine ja võistlemisest loobumine.
Elu pärast dopingu tarvitamist
Aasta 2019 jääb spordisõbrale meelde kui suure dopingupettuse ilmsiks tuleku aasta. Psühholoogide juurde jõuab ikka inimesi, kes ühiskonna hukkamõistu vääriva teo tagajärgedega omal käel toime ei tule.
Spordipsühholoog juhindub töös eriala eetikakoodeksist, kus erilist rõhku pannakse kliendi konfidentsiaalsusele. Spordipsühholoogi poole pöördunud sportlane peab olema kindel, et tema poolt psühholoogile usaldatud informatsiooni ei jagata avalikkusele, ei kommenteerita sotsiaalmeedias ega lahata ajaleheveergudel.
Dopingutarvitajatel ei ole kohta spordis ning nende teguviis on igal tasandil hukkamõistu väärt, ometi vajavad ka nemad nõu ja oskusi, et leida võimalus oma eluga edasi minemiseks.
Tekst: Külliki Taylor
Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja nr 1, 67.
