Kas jooksmine on vaimsele tervisele hea? Kas rohkem joostes on parem vaimne tervis? Aga kas jõutrenn ja jalgpall on vaimsele tervisele head? Kas need seosed on ühesugused amatööride ja elukutseliste sportlaste puhul? Ühe lühikese pealkirja alla mahub palju teemasid ja vastus on peaaegu iga küsimuse puhul „nii ja naa“.
Maailma terviseorganisatsiooni sõnastuses on tervis täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või nõtruse puudumine. Siia definitsiooni on sisse kirjutatud vastastikune seos ja inimese terviklikkus. Reaalsuses eksisteerivad füüsiline, vaimne ja sotsiaalne komponent sageli eraldi. Isegi teaduses on need kujunenud eraldi uurimisharudeks. Samuti on praktikast teada, et arstid aktiveeruvad üldjuhul alles siis, kui midagi viga on. Lihtne ja levinud näide on veresuhkur. Kui on juba piisavalt kõrge, et diabeedi definitsiooni alla mahub, kirjutatakse välja ravimid. Aga tänapäeval on veenvaid tõendeid selle kohta, et arenevat diabeeti on võimalik toitumisega tagasi pöörata. Ennetamine ei ole enamasti arstide töö. Igapäevaelus tähendab tervis siiski haiguste puudumist, isegi kui haigekassa tervisekassaks ümber nimetada.
Lisaks laialt tuntud tervise mõistele on kasutuses vormi mõiste. Füüsiline vorm ja vaimne vorm. Ilmselt seda teist on vähem kuuldud. Vormi mõiste on mõnes mõttes kitsam, mõnes mõttes laiem. Füüsiline vorm aitab toime tulla, haigustele vastu seista, midagi korda saata. Sama kehtib vaimse tervise ja vormi kohta. Rääkides vaimsest tervisest ja spordist, hoiame kuklas nii tervist kui ka vormi.
Teadusuuringuid füüsilise aktiivsuse mõjust tervisele on hästi palju. Nii füüsilisele, vaimsele kui ka sotsiaalsele heaolule. Füüsiline on kõige ilmselgem. Vaimse tervise puhul on ette võetud kõikvõimalikud liikumisviisid. Aeroobne pikk rahulik liigutamine – hea. Intensiivsed sprindid – hea. Jõutreening – hea. Tantsimine – hea. Meeskonnaalad – hea. Individuaalalad – hea. On ka soovitusi, kui palju on piisavalt hea. Sedasorti soovitused on suunatud tavalistele inimestele, et nad rohkem liigutaksid.
Liikumine on vaimsele tervisele hea mitmel põhjusel. Liikumine ise on mõnus, kui leida endale meelepärane liikumisviis või kui olla milleski osav. See tekitab hea tunde. Liikumine aitab tunda end oma kehas hästi ja enesekindlamalt, mis on hea vaimsele tervisele. Liikuda saab soovi korral sõpradega, mis on seotud sotsiaalse heaoluga. Mõnele meeldib, vastupidi, üksi liikuda, eriti kui muul ajal on suhtlemist palju. See aitab pead tuulutada ja suhteid positiivsena hoida.
Liikumine ei ole vaimsele tervisele hea, kui sundida end tegelema spordialaga, mis ei meeldi. Miks seda siis tehakse? Mõnikord inimestele tundub, et nad peavad seda tegema. Olen küll ja küll kuulnud inimesi ütlemas: „Ma peaksin ka jooksma hakkama.“ Ei pea. Kui mingi tegevus kohe üldse ei õnnestu, siis liiga kaua ei tasu end proovimisega piinata. Kui just positiivset hasarti ei teki. Liikumine ei ole vaimsele tervisele hea, kui seda teha ebameeldivas seltskonnas. Miks seda siis tehakse? Mõne spordiala puhul ei tarvitse valikut olla. Liikumine ei ole hea, kui sellega liiale minna ja endale liiga teha. Füüsiline ülekoormus ja vigastus võivad kaasa tuua igasuguseid negatiivseid tundeid, mis võivad välja viia vaimse tervise probleemideni.
Sport on hea, sest õpetab distsipliini ja pingutama. Spordiga tegelevad inimesed tahavad terved püsida, et saaks sportida. See on järgmine tase võrreldes sellega, et sporti teha parema tervise nimel. Paremate tulemuste nimel ka toitutakse kvaliteetsemalt ja magatakse teadlikult paremini. Nii liikumisharrastus kui ka sport võivad distsipliinist ja harjumusest kasvada sõltuvuseks. Eesti jooksev antropoloog Toomas Gross on kirjutanud teadusartikli ultrajooksust kui sõltuvusest. Kas sõltuvus on ilmtingimata halb asi, pole kindel. Nii ja naa.
Liikumisega või sportimisega liiale mineku teemast on loogiline jutujätk professionaalse spordi juurde. See on skaala teine ots, kus pole vaja veenda, et liikumine on kasulik, vaid et puhkamine on vajalik. Sportlased tegelikult ju teavad puhkamise rolli arengus. Pingutuse ja taastumise tasakaalu ongi raske leida. Professionaalne sportlane peab pingutama nii palju kui võimalik ja puhkama nii palju kui vajalik. Eksperdid ütlevad, et sportlaste vaimsete probleemide märkamine võib olla raskendatud, kuna nad on harjunud taluma ebamugavustunnet.
Elukutseline sportlane peab olema hea. Võistlused ja head tulemused pole lihtsalt toredad nagu amatööride puhul, vaid tulemustest sõltub palk. Hiljuti tegime uuringu loometöötajate seas, sest tahtsime teada, miks nad oma hobi rahaks ei taha teha, st miks nad ei alusta ettevõtlusega. Üks olulisi vastuseid oli, et nad ei taha oma hobi kartma või vihkama hakata. Nii nagu kellelegi võib aiandus olla mõnus rahustav hobi, on kellelgi teisel selleks maadlemine või rattasõit. Kui aiasaadusi tuleb toota nii palju, et sellest ära elada, võib ära kaduda rõõm. Mõned sportlased on jätnud endale osakoormusega alles mingi muu töö. Mitte ainult selleks, et ära elada, vaid et ka pingeid ja riske hajutada. Tuntud ultrajooksjate seas on poole kohaga juriste, hambaarste, loomaarste, õpetajaid, teadlasi.
Inimlik on tunda heameelt õnnestunud võistluse üle. Selle nimel on kaua pingutatud. Pärast olulist võistlust võib tekkida hoopis tühjuse tunne. Kaua aega on süsteemselt ja sihikindlalt treenitud selle nimel ja nüüd äkitselt ongi kõik saavutatud. Kasutatakse väljendeid nagu post-race blues või spetsiifilisemalt post-Olympic depression. Tuntud juhtumid puudutavad ujujat Michael Phelpsi, võimlejat Simone Bilesi. Pikk olümpiatsükkel teeb asja hullemaks. „Kõik hakkab jälle uuesti pihta“ ja „ma ei oska midagi muud teha“ olla levinuimad stressiallikad sel perioodil.
Simone Biles.
Eraldi väljatoomist väärivad söömishäired, mis on samuti vaimse tervise teema. Jooksuajakirjas on sellest kohane rääkida, sest pikamaajooksjatel on ideaalkaalu otsimine küllalki paratamatu. Kui olla liiga raske, on raske liigutada ja häid tulemusi saavutada. Kui olla alatoitunud, pole jõudu liigutada ja häid tulemusi saavutada. Toitumishäireid on eliitjooksjate seas vaikimisi isegi normaalseks peetud. Naiste puhul on probleeme lihtsam märgata kui meeste puhul – menstruaaltsükkel läheb korrast ära. Paljud naissportlased tunnevad isegi heameelt, et üks jama kaelast ära. Meestel kannatab testosteroonitase. Sellised karjäärid pikalt ei kesta. Tuntud sportlasi, kes söömishäiretest rääkinud ja üle saanud on, on palju. Ja ikkagi on ka neid, kes saavad teiste kogemusest ideid kaalu alandamiseks, mitte tervisliku kaalu hoidmiseks. Suhtumine kehakaalu on sageli nii emotsionaalne, et mõistus lülitub välja.
Tegelikult on sageli probleem selles, et ei osata või ei suudeta tervislikult toituda. Liiga sageli arvatakse, et kui treenida hästi palju, siis võib kõike süüa. Ja kui siis kaal ei rahulda, piiratakse end ebamõistlikult. Õige oleks süüa head toitu vajalikus koguses.
Ryan Hall.
Üks näide illustratsiooniks on USA rekordiomanik poolmaratonis ja maratonis Ryan Hall, kes ühel hetkel lihtsalt tundis, et tema keha on tühjaks pigistatud. Ta hakkas sööma ja jõutrenni tegema. Tema „enne ja pärast“ fotod on ilmekad.
Eliitsportlasi, kes oma vaimse tervise probleemidest avalikult räägivad, tuleb aina juurde. Aastaid tagasi oli see tabuteema. Nüüdseks oleme jõudnud olukorda, kus mõnikord võib isegi kahtlustada, et tegemist on moeteemaga. Nii raskel teemal on niiviisi öelda inetu, aga ma tõesti ei välistaks seda. Sportlased, kes on oma probleemidest avalikult rääkinud, on saanud tunnustust julguse eest. Tänapäeva sotsiaalmeediaajastul võidakse seda kurjalt ära kasutada. Vaimsest tervisest rääkimine on vajalik, aga nii nagu ei peaks oma probleeme eirama, ei peaks ka iga rasket perioodi vaimse tervisega selgitama. Kurbus pole automaatselt depressioon ja väsimus pole automaatselt ületreening.
Spordi ja vaimse tervise mõju on vastastikune. Eespool oli juttu spordi mõjust vaimsele tervisele. Vaimne vorm või vaimne tervis aga mõjutavad omakorda liikumist ja treenimist.
Mäletan, kui jagasin sotsiaalmeedias kokkuvõtet ühest uuringust, mis seostas jooksmise ja depressiooni. Palju kommentaare tuli isiklike näidetega, kuidas jooksmine on aidanud üle saada murtud südamest või tööstressist. Aga tuli ka selline kommentaar, et depressioonis inimene ei tarvitse suutagi õue minna. Ükskõik, kui kasulik see kellegi arvates on. Kui kõik on halvasti, siis liigutama hakkamine on täitsa omaette väljakutse. See kommentaar kainestas. Kui endal parasjagu mingeid hädasid ei ole, on ka parima tahtmise korral raske end kaaslase olukorda panna. Empaatiavõimest jääb väheks, kui pole teadmisi ega kogemust. Empaatiaga ei paranda ka katkist jalaluud. Kui on kahtlus, et sõbral on vaimse tervisega probleeme, tuleks panustada sellesse, et ta spetsialistiga kohtuma saada. Eriti hea sõbra puhul tasub ehk endal spetsialisti käest nõu küsida, kuidas see kontakt teoks teha.
Kui tervis on hea, on lust ja rõõm trenni minna.
Tekst: Aet Kiisla, Tartu Ülikooli Narva kolledži õppejõud ja ultrajooksja
Fotod: Pexels, Wikipedia.
