Viimase kahe nädalaga leidsid aset Eesti meistrivõistlused kahel jooksualal – poolmaratonis Narvas ja staadionijooksudel Tallinnas. Kuna sel aastal toimusid kahed tiitlivõistlused, on ka kodune kalender veidi ebatraditsiooniline. Asjaolu, et kergejõustiku Eesti meistrivõistlused olid augustis, on pigem positiivne, sest Eestis kipub niigi napp staadionihooaeg muidu veel lühemaks jääma.
Meeldis, et enamikel kesk- ja pikamaadistantsidel ei olnud üleliigset passimist ning üritati tulemusele joosta. Tänu sellele saavutati korralikke tulemusi ning hooaja edetabelid täienesid päris tõhusalt. Tulevikku silmas pidades peaks olukord lähiaastatel taas paranema naiste keskmaajooksus, kus noored jooksjad on vaikselt arenenud. Samuti on konkurents ja tulemused rõõmustavalt paranenud naiste pikematel maadel. Poolmaratonis oleks oodanud heade tingimuste taustal veidi paremat üldist tulemuste taset, eriti meeste osas.
Miinuspoolele kannaks suhteliselt väikese osalejate arvu. Eesti meistrivõistlused peaksid olema enamusele kui mitte kõige tähtsam, siis üks tähtsamatest võistlustest hooajal. Seda eriti keskmaas, kus
hooaeg niigi lühike. Rohkem tahaks stardis näha just noori ja keskmikke, et tulemuste vahed esikolmiku ning järgnevate vahel ei oleks nii karjuvalt suured. Eriti jäi see silma meeste 5000 meetri jooksus. Ma ei tea ühtegi meie maratoni ja pikemate distantside jooksjat, kel oleks kiirust üleliia ja seetõttu ei oleks kasulik sel distantsil startida. Kahjuks kasutasid seda võimalust väga vähesed. Eesti meistrivõistlustele pääsuks on küll normatiivid ja päris igaüks starti ei saa, kuid normid ei ole siiski nii kõrged, et võistlejaid ei võiks rohkem olla. Parematest olid enamik nendest, kes terved, kohal ja näitasid korralikke tulemusi.
Taas tuli ilmsiks kaks põhilist kitsaskohta. Esiteks jooksu väga väike kandepind noorte hulgas. Nii juunioride kui A-klassis on heal juhul paar konkurentsivõimelist jooksjat, kuid neid peaks olema
tunduvalt rohkem. Jooksja küpsemine võtab aega ja sellises vanuses ei oota veel keegi medaleid, kuid Eesti meistrivõistlustel osalemiseks ja näiteks esikümnesse jõudmiseks peaksid nende vanuseklasside paremad olema siiski võimelised. Paraku valitseb sama pilt- väga väike osalejate arv ning ülimalt ebaühtlane tase- ka noortevõistlustel. On kahetsusväärselt vähe klubisid, kus tegeldakse noorte jooksjate otsimise ja arendamisega.
Teiseks hakkab jätkuvalt silma, et on liiga palju (pisi)vigastusi ja vigastatuid. Talvel lisanduvad veel külmetushaigused ja tulemuseks on, et pooled jooksjad ei saa võistlustel osaleda terviseprobleemide tõttu.
TOOMAS TARM
Eesti Kergejõustikuliidu kestvusalade alarühma juht
Foto: EKJL
