Sloveenia IWSA MM 2020 8 kullaga
Taliujumine kogub Eestis üha enam populaarsust ja praeguseks tegutseb iga suurema veekogu juures mõni taliujumisklubi. Mõnevõrra üllatuslikult sai taliujumine Eestis alguse aga alles 2007. aastal ja seda tänu Henri Kaarmale, kes mõtles, et prooviks selle külmas vees ujumise ka ära.
Henri Kaarma oli ujumistrennis käinud lapsepõlvest peale, ta on mitmekordne ujumise Eesti meister ja esindanud ka Eesti koondist. Avaveeujumine oli Henrile juba varem tuttav ning ta on teinud avavees mitu maratonujumist – näiteks 26 km Šveitsis Zürichi järves ja 57 km mööda Emajõge Võrtsjärvest Tartusse. 2007. aasta sügisel mõtles Henri, et ta ujub küll erinevates järvedes ja jõgedes, aga miks mitte ujuda ka talvel. Eestis ta taliujujaid ei teadnud, aga info, et Soomes on 100 000 talisuplejat, andis talle julgust: kui juba Soomes nii palju taliujujaid on, siis vast saab temagi hakkama.
Niimoodi alustaski Henri ühel novembriõhtul Kakumäe rannas talisuplusega ja esimene suplus andis nii hea emotsiooni, et ta kutsus ka oma sõpru-tuttavaid proovima. Esimesena liitus teleoperaator ja suur ujumisentusiast Priit Vehm ning üsna kiiresti tekkis umbes kümneliikmeline talisuplejate grupp. Liituti ka Pirita Ice klubiga, mis tegutses Pirita rannas ja mille liikmed olid talisuplejad, kuid Henri grupp oli rohkem sportliku ujumise huviga.
Eesti esimene võistlus 2010. aastal
Henri meenutab oma esimest võistlust 2008. aastal: „Läti meistrivõistlused toimusid 24. veebruaril Riias. Läksin kohale ja kuna lätlastel seal eriti kiireid ujujaid ei olnud, õnnestus päris mitu võitu Eestisse tuua. Seal oli kavas ka 450 meetrit ehk siis pikk distants, kuhu ma end samuti kirja panin. Korraldajad vaatasid mind pika pilguga, et kas ma olen ikka kindel, et tahan nii pikka distantsi ujuda, kuid ma vastasin, et tahan ikka. Külm oli küll, aga suutsin kenasti lõpetada.“
Järgmisel talvel käidi Soome meistrivõistlustel, kus eestlased jällegi üsna edukalt esinesid. 2010. aastal osaleti juba maailmameistrivõistlustel Sloveenias ja Henri sõnul inspireerisid need võistlused eestlasi niivõrd, et otsustati korraldada Eesti esimesed taliujumisvõistlused: „2010. aastal toimus Pirita Open. Nõukogude ajal tehti ka mingeid võistlusi taliujumises, kuid 2010. aasta oli sportliku taliujumise esimene pääsuke Eestis, kus osalesid nii Eesti ujujad kui ka külalised Soomest ja Lätist. Võistlusteks basseini ettevalmistamine oli omaette lugu. Alguses oli läbi räägitud ühe kohvikuga Pirita silla kõrval, et teeme sinna ette basseini ja võistluste staap on kohvikus, aga kui läksime jääd saagima, siis selgus, et jää on nii paks, et saag ei ulatu läbigi, ja sinna ei ole võimalik basseini rajada. Ei jäänud muud üle, kui jalutasime mööda jõge mere poole edasi ja aeg-ajalt puurisime, et testida, kui paks jää on. Alles olümpiatule kandis oli jää nii õhuke, et sai rajada basseini, kuid ka seal oli jää vägagi korralik, umbes 30 cm, kuna see talv oli lihtsalt väga külm. Siiski saime kaks rada ja 25 meetrit basseini valmis tehtud. Staabiks sai seal lähedal seisev laev Monica, mis käib suvel Naissaare vahet.“
2011. aastal toimunud Pirita Open oli juba tunduvalt suurem võistlus, kuna Tallinn oli ka üks Euroopa kultuuripealinnu ja võistlus oli osake kultuuripealinnade programmist. Samuti tuli Pirita jõe äärde tänu ühele saunafirmale esimene klubisaun. Pirita Openid toimusid edasi igal aastal ja üsna pea hangiti soojak, kuhu ehitati saun, tänu millele läks käima ka klubiline tegevus. Iga kahe aasta tagant osalesid eestlased taliujumise MMidel, mis toimusid Lätis, Soomes ja Venemaal. 2018. aasta MM toimus aga Eestis Admiraliteedi basseinis. Osalejaid oli 1300, mis on praeguseni rekordarv osalejaid taliujumise MMidel. Tallinn on hea ligipääsetavusega ja bassein on kohe mugavalt kesklinnas – tihti pole võistluste veekogu nii mugavas asukohas.
Aastate jooksul on taliujujate hulk Eestis aina kasvanud – toimusid võistlused ja üritused ning hakkasid tegutsema uued talisuplusklubid. Proovijaid tuli järjest juurde ja harrastajate arv aina kasvas. Henri selgitab: „See on nagu selline viirus, et kui üks inimene nakatab viis sõpra, siis need inimesed nakatavad veel 25 ujujat. Algusaastatel inimesed isegi ei teadnud, et selline harrastus on olemas, ja tundus, et see on selline üksikute hullude tegevusala, kuid taliujumise järk-järguline levik näitas, et igaüks võib selle alaga tegeleda. Kaasa aitasid ka Eestis toimunud MM ja koroona, mis sundis vette inimesed, kellel jäi puudu spordiklubides käimisest.“
2400 meetrit külmas vees
Lisaks tavapärastele taliujumise distantsidele tekkis Henril huvi ka pikemate distantside vastu ja 2011. aastal ujus ta Eestis esimest korda 1000 meetrit, mida polnud Baltimaades varem tehtud. Kilomeetri läbimine andis Henrile usku, et ta suudaks läbida veel pikemaid maid. 2012. aasta MMil kutsusid venelased teda enda võistlustele, mille põhimõte on selline, et võidab see, kes pikemalt ujub.
Henri meenutab, et juba samal aastal läkski ta Venemaale võistlema ja ilm oli väga külm, –33 kraadi: „Ma valisin pikaks otsaks 1650 meetrit ehk 1 miili ja võrreldes teistega läbisin distantsi päris edukalt, 25 minutiga. Kaks vene meest ujusid näiteks tund aega külmas veel üle 2 km konna. See oli omaette vaatepilt, et kuidas on üldse võimalik –30 kraadiga üle tunni aja ujuda. Sain inspiratsiooni, et tahaks veel pikemalt ujuda.“
Järgmise aasta võistlusteks valmistus Henri juba põhjalikumalt ja ujus 2400 meetrit 42 minutiga. Väljas oli –8 ja vee temperatuur 0 kraadi. Henri läbitud 2400 meetrit on siiani taliujumise ajaloos kõige pikem distants, mis ujutud nii külmas vees. Selle soorituse eest omistas Maailma Avaveeujumise Assotsiatsioon Henrile Aasta Mehe auhinna (World Open Water Swimming Association Man of the Year 2014).
Henri sõnul on selline temperatuuride erinevus taliujumise pikematel distantsidel vägagi märgatav: „0-kraadises vees tuleb lihaste kangestumine oluliselt varem kui 5-kraadises vees. Üle 2 km külmas vees ujudes läheb teadvus ähmaseks ja lõpuks ütlesid mulle kohtunikud, et nüüd aitab, kuna mu liikumine oli väga aeglaseks muutunud. Ujujale tundub, et ta ujub nagu ikka, aga kõrvalt vaadates on näha, et kõik on väga aeglaseks läinud – jalad vajuvad alla ja tehnika hakkab lagunema.“
Henri soovitab kõigil taliujumist proovida, sest see on väga vähenõudlik harrastus – ainus, mida vaja, on külm vesi ja rätik –, kuid annab kõvasti tagasi. Piisab lühikesest suplusest, et saada hea energia terveks päevaks, ja samuti hoiab taliujumine edukalt eemale külmetushaigused. Rahvusvaheliselt on Eesti taliujumise kaardil hästituntud riik, kuna meil on kiired taliujujad ja nii mõnelgi MMil oleme olnud viie edukama riigi seas, tuues koju kümneid esikohti.
Henri kuulub ka IISA (International Ice Swimming Association) rahvusvahelisse taliujumise komiteesse (Swimming Committee), mis tegeleb taliujumise võistlusreeglite kindlaksmääramisega: „See sport on kogu maailma mõistes üsna uus. Meie eesmärk on saada näidisvõistlusena olümpiale, et sealt edasi kunagi ka olümpiaalaks kvalifitseeruda.
Taliujumise MMid
Taliujumise maailmameistrivõistlusi korraldavad kaks assotsiatsiooni: International Winter Swimming Association ja International Ice Swimming Association. Winter Swimming tegutseb alates 2000. aastast ja distantsid on 25–450 meetrit. Ice Swimming tegutseb alates 2015. aastast ja distantsid on 50–1000 meetrit. Paarisaastatel toimuvad Winter Swimming ja paaritutel aastatel Ice Swimming MMid. Sel aastal toimuvad esimest korda ka taliujumise Euroopa meistrivõistlused IISA egiidi all.
Henri tulemused tali/jääujumise MMidel
2010 IWSA MM, Sloveenia, 5 medalit, 2 kulda
2012 IWSA MM, Läti, 3 medalit, 1 kuld
2014 IWSA MM, Soome, 4 medalit, 2 kulda
2015 IISA MM, Venemaa, 1 kuld
2016 IWSA MM, Venemaa, 8 medalit, 1 kuld
2017 IISA MM, Saksamaa, 1 pronks
2018 IWSA MM, Eesti, 7 medalit 2 kulda,
2019 IISA MM, Venemaa, 1 hõbe
2020 IWSA MM, Sloveenia, 9 medalit, 8 kulda
2023 IISA MM, Prantsusmaa, 7 medalit, 2 kulda
(kuni 2019 oli IISA MMil üksainus ala, 1000 m vabalt)
Eesti, Läti, Soome, Saksamaa, Iirimaa, Venemaa, Rootsi lahtiste MV võitja
Tekst: Janika Tamm
Fotod: erakogu
