Sportteipimine on levinuim teipimis tehnika. Tavaliselt kasutatakse selleks jäika või pooljäika teipi, mis asetatakse probleemsele kohale sportimise või muu aktiivse tegevuse ajaks ja eemaldatakse sealt pärast selle tegevuse lõppemist. Sporditeip on peamine, aga mitte ainus vahend, mida sportlasted kasutavad liigeste või vigastatud kehaosade toestamiseks. Teip toestab ja aitab sportlasel pöörduda igapäevaste tegevuste juurde tagasi kiiremini. Oluline on enne teibi paigaldamist hinnata, milleks teip paigaldatakse ja millist efekti sellelt oodatakse. Kuna sporditeip pakub nii füsioloogilist, biomehaanilist, neurofüsioloogilist kui ka psühholoogilist tuge, ei tohiks kõiki neid aspekte tõsiselt kaalumata kunagi teipi paigaldada.
Enne teipimisega alustamist on oluline teada vigastuse tekkimise mehaanikat. Sellest sõltub, kuidas teipimine toimub.
Kui me ei tea vigastuse astet, ei saa täpselt planeerida teipimist! Me ei tea, kui tugevalt ja kui palju peaksime vigastatud kohta fikseerima. Kui fikseerime liiga tugevalt, ei saa vigastus paranema hakata, fikseerime aga teibi liiga nõrgalt, ei parane viga saanud sidemed või lihased piisavalt, tekib sidemete või lihaste lõdvenemine ja see omakorda võib tekitada hiljem probleeme kas samas või mõnes teises kehaosas.
Sportteipimine peaks alati käima koos füsioteraapiaga. Vigastada saanud sidemed või teised struktuurid vajavad peaaegu alati spetsialisti sekkumist, et taastuks häirunud
biomehaanika ja proprioretseptiivne (loe: lihastest, liigestest, kõõlustest saadav info) kontroll. Viimastele tähelepanu pööramata paraneb tavaliselt küll vigastada saanud koht, aga tihtipeale tekib uus vigastus uude kohta.
Igale vigastus faasile sobib oma teipimine. Akuutses faasis peaks olema eemärk tekitada vigastatud kohale kompressioon, et vähendada turset. Taastumise teises faasis tuleks teipida, et piirata liigutusulatust, et vigastus ei suureneks. Kolmandas faasis peaks teipimine pakkuma fikseerivat ja toestavat elementi, aga ei tohiks liikuvust piirata.
Sportteipimise aluseks on teadmised anatoomiast ja biomehaanikast. Ilma nendeta ei ole võimalik sporditeipi efektiivselt paigaldada. Teadma peab liigeste liikumise suundi ja liikuvusulatust. Selliste algteadmiste olemasolul saab teibi paigaldamisel improviseerida, ilma et see muutuks sportlasele ohtlikuks.
Kasutades tuleks häid ja kvaliteetseid teipe. Teibi kvaliteet sõltub sellest, kui hästi teip liimub nahale, samuti teibi tugevusest ning sellest, kui hästi on võimalik teipi tema tugevuse juures eri suundades katkestada nii piki- kui ka ristisuunas. Eestis pakub hea valiku selliseid teipe Medpoint (www.medpoint.ee). Kui võtta 30 – 40 cm pikkune teibiriba, hoida seda mõlemast otsast vertikaalselt ja viia teibi otsad teineteisest eemale umbes 20 kraadi, ei tohi teip kortsuda ja hakata iseenda peale kleepuma. Elastsed sporditeibid peaksid venima ligikaudu 25% ja olema pakitud kilesse.
Elastseid sporditeipe on hea paigaldada vigastuse esimeses faasis, et tekitada vigastatud kohale kompressioon. Neid on hea kasutada n-ö ankrutena, millelt algab spetsiifilise teibi paigaldamine.
Jäigad teibid on kasutatavad peaaegu kõigis vigastuse faasides. Kõige tavalisemad vigastused, mille puhul sporditeipi kasutatakse, on hüppeliigese väänamised, nn plantaarfasciitis ja luuümbrise põletik. Elastset ja jäika teipi kombineerides saab teipida põlvi, küünarliigest, õlaliigest, sõrmi – peaaegu kõike, mida vaja.
Eri vigastuste korral kasutatakse hüppeliigese teipimisel erinevaid tehnikaid. Enne teipimist tuleks teibi paremaks haakumiseks aluspind karvadest puhastada. Kui teipi kasutatakse pidevalt, oleks hea kasutada alusteipi.
Nagu eespool mainitud, paigaldatakse teip olenevalt vigastusest ja selle tõsidusest. Sellest lähtuvalt ka erinevad teipimise võimalused.
Teipimise esimese protseduurina paigaldatakse „ankrud” (ingl. – anchors), seejärel külgmised pikitoed (stirrups) ja lisatakse neile külgmised ristitoed (basketweave). Kui vigastus on tõsine, lisatakse fikseerimiseks üks-kaks külgmist „lukku” (locks) ja üldiseks stabiliseerimiseks paigaldatakse hüppeliigesele veel lisaks teip kaheksakujuliselt (figure of 8 või heel lock figure 8).
Peab jälgima, et teipi ei paigaldataks liiga tugevalt närvidele või veresoontele.
Kõik teipimised peavad alati olema ajutised ja suunatud sellele, et paranemine oleks kiirem ja ei juhtuks uut vigastust. Plantaarfasciitis’e korral kasutatakse järgmist teipimist:
Teipimise nõustamiseks saab panna Füsioteraapia Kliinik OÜ füsioterapeudi juurde aja, www.fysioteraapia.ee.
