Ka Maria Šarapova juhtum sarnaselt hiljutistele dopingujuhtumitele pakkus rohkesti kõneainet. Foto: Wikipedia
Tennis on sedavõrd aristokraatlik ja elegantne spordiala, et üldiselt pole seostatud seda sõnaga “doping”. Kuid praeguse esireketi Jannik Sinneri ja endise esireketi Iga Swiateki juhtum tõi esile kahtlused ja küsimise: kas ka sina, tennis?
Tekst: Ants Põldoja Fotod: Wikipedia
Tennis ei ole tõstmine, kus kunagi anaboolsete steroidide abiga pumbati muskleid. Ühe meile hästi tuntud eestlase konkurent lõpetas invaliidina. Või jalgrattasport, kus suurtuuridel vändatakse kolme nädalaga 3500 kilomeetrit, neist pea pooled mägedes. Ühtki sporti ei tohiks halvustada ja see pole ka antud loo eesmärk, kuid ikkagi on teatud alasid, kus mingit laadi keelatud ainete tarvitamine parandab kindlasti sooritusvõimet.
Tennis on olemuselt keerulisem. Mida annab jõunäitajate parandamine? Hakkad tugevamalt lööma, aga täpsus võib kannatada. Muskleid võib arendada ka jõusaalis. Kui lähtuda kuulujutust, siis Maria Sakkari tegi harjutusi nii raske kangiga, mida Anett Kontaveit vaevu liigutada suutis. Aga see ei väljendunud tulemustes, mis neil olid enam-vähem võrdsed. Isegi ilma igasuguse dopinguta jõule panustamine tennises suurt midagi ei anna.
Vastupidavus peaks küll olema selline omadus, mille “turgutamine” aitab pikki turniire ja kohtumisi vastu pidada, aga põnevates mängulõppudes on olulised ka paljud muud aspektid. Võime ka näiteks tuua jalgpalli, et kui üks meeskond on viimasel veerandtunnil (tänu dopingule?) värskem, siis väravat ei pruugi nad ikka lüüa.
Loe edasi juba ajakirja Tennis 2025. aasta kevadnumbrist!
