Foto: Pixabay
Ühe käega topspinn tagakäest on räägitud viimastel aastatel peamiselt selles kontekstis, et see mängu element on pildilt kadumas ning need, kes veel üksikute huntidena seda kasutavad, pühitakse platsilt minema nii ilmselge nõrga koha tõttu. Et tegemist on aga spordiala ühe kaunima, kui mitte hea tehnilise soorituse juures kõige lummavama mänguelemendiga, ei kahtle vast keegi. Kas see kaunidus on seda aga väärt?
11. novembri (2024) seisuga oli ATP edetabeli esisajas üheksa mängijat, kes kasutavad ühe käega tagakätt. Neist ainsana top 10-s, kümnendal real on Grigor Dimitrov ning teises kümnes veel lisaks Stefanos Tsitsipas (11.) ja Lorenzo Musetti (17.). WTA esisajas on seis veel nukram – ainsana esindab tenniselöökide arsenali hääbuvat nähtust Diane Parry (50.). Miks on see nii, et löök, mis on domineerinud tagakäe kategoorias suurema osa tennise ajaloost, kuid tasapisi pärast nn Open era algust, on muutunud aastakümnete möödudes ühe harvemaks, mille kohta 2024. aastal saab juba lausuda tõeline haruldus. Küsime, miks on kahe käega tagakäsi oma ühekäelise sõbra välja söönud.
Vestlesime kogenud treeneri ning Tartu klubi MK Tennis eestvedaja Martin Karisega ühe käega tagakäe nukrast hetkeseisust, selle nõrkustest, aga ka mõningatest eelistest ning püstitame küsimuse, kas sel mänguelemendil, mida vaadates iga tennisefänni süda heldib, on veel tulevikku või on kurss kindlalt surmale määratud?
Millal algas ühe käega tagakäe langus ja kahe käega tagakäe märgatav esiletõus?
Vaadates ajalukku, siis kindlasti võib täheldada kahekäelise tagakäe suurde tennisesse tulekut alates 70ndatest, kui Connors, Borg, Evert eesotsas hakkasid juba kahe käega tagant mängima. Kõige suurem ja esiletõusvam vastav muutus on toimunud selle sajandi alguse paiku, võib-olla isegi seal 10ndate algfaasis.
Mis selle tendentsi peamised põhjused võiksid olla ning mis teeb ühe käega tagakäe nurga haavatavaks?
Kõige olulisem faktor, mida välja tuua, on see, et mängu dünaamika on nii drastiliselt muutunud. Kõik spordialad ja sportmängud on pidevas arengufaasis, nii on ka tennis. Mäng on muutunud ja seda eriti tipptasemel oluliselt atleetlikumaks, kiiremaks, “laiemaks”, see tähendab, et mängitakse laiusesse, tekitatakse nurki, mis omakorda nõuab väledamat ja osavamat liikumist. Löögiarsenal on läinud võimsamaks, varustus – reketid ja keelestus – paremaks.
Ühe käega edukalt tagant löömiseks peab olema filigraanne käe-silma koordinatsioon, palli trajektoori hindamisoskus, hiilgav jalgade töö, et üldse tipptasemel mängida, rääkimata lastest siinkohal. Ühe käega tagakätt on keerukam lüüa mängu iseloomu tõttu, kuna mäng on läinud ka kõrgemaks, topspinni osakaal on palju suurem, kui 30, 20 või isegi 10 aastat tagasi. Lisaks on väljakukatted läinud aeglasemaks, ka võrreldes 20 aasta taguse ajaga, mis omakorda soosib kõrgemat põrget. Ühe käega tagant lüüa õlakõrguselt on ülimalt keeruline ja nõudlik ning seda teha 2-3 tundi järjest, palli tabamiskohta tajuda ning sealt veel ka agressiivselt tagasi lüüa, sest täna peab ka kaitses mängima agressiivselt, et üldse tempos püsida. Kõik need aspektid mängivad rolli, miks teha näiteks noortetreenerina need valikud kahekäega tagakäe kasuks, kuna mäng ise seab piirangud ette.
Edasi saad lugeda ajakirja Tennis 2024. aasta talvisest numbrist!
Foto: Wikipedia
