David Ferrer oli täielik tööhobune esmaklassilise füüsilise ettevalmistuse ja väljaku katmise võimega.
Kõigile meestele ei ole antud võimet lüüa 220+ km/h servi või 180 km/h eeskätt, kõigile naistele ei ole antud Williamsi õdede võimsust. Kõigile ei ole jagatud Federeri pallitunnetust ega McEnroe geniaalsust võrgus. Ja kõigile meesmängijatele ei ole antud ‘ideaalpikkust’ kusagil 185–190 cm vahemikus. Inglise keeles on aga tuntud ütlus “hard work beats talent when talent doesn’t work hard” ehk otsetõlkes “kõva töö võidab talenti, kui talent ei tee kõvasti tööd”. See lugu räägibki tööloomadest: mängijatest, kes tahtejõu, vaimse tugevuse, tööeetikaga ja/või mängutarkusega purjetasid kaugele ning andsid endast kõik, pigistades oma potentsiaalist pealtnäha viimase välja.
Tekst: Tanel Rungi Foto: Scanpix
Tegu on jätkulooga, sest eelmises Tennise numbris olid fookuses mängijad, kel ühel või teisel (või mitmel) põhjusel jäi potentsiaal täielikult realiseerimata. Nagu ikka, on sellised lood üdini tunnetuslikud ja subjektiivsed – kui arvad lugejana teisiti, on see igati teretulnud.
Mõeldes mängijatele, kes võiksid siia loosse kuuluda, meenus Nadal – vast suurim võitleja, keda tenniseväljakud kunagi näinud. Mängija, kelle puhul juba karjääri algfaasis räägiti, et pagan, sellise mängustiiliga tal pikka pidu olla ei saa, keha lihtsalt ei pea vastu niivõrd füüsilisele mängustiilile.
Kuigi lõpuks kestis Rafa karjäär vägagi pikalt – hispaanlane tõmbas profitennisele joone alla 38-aastasena – ning salves on hullumeelsed 22 slämmivõitu, jäi siinkirjutajale tunne, et ta võinuks saavutada veelgi enamat. Näiteks pidi ta vigastuste ja muude asjaolude tõttu vahele jätma koguni kümme slämmi. Aga loo põhifookusesse võtame siiski teised mees- ja naismängijad.
Selles kirjutises on suures osas esindatud tennisistid, kes liikusid väga hästi ning olid sageli ka taktikaliselt küpsed, kuid kelle mängus polnud üht domineerivat löögirelva. Paratamatult seostatakse töölooma eeskätt liikumise, võitluslikkuse ja vaimujõuga.
* Austusest mängijate vastu me aktiivseid tennisiste – kes on küll liikumas selle kategooria vääriliseks – lähemalt ei käsitle (nt Paolini, Errani, Medvedev, Goffin, de Minaur jt).
** Veel olid kaalumisel mängijad nagu Roberta Vinci, Caroline Wozniacki, Jelena Jankovic, Rainer Schüttler, Jonas Björkman, Thomas Johansson, Arnaud Clement, Dominika Cibulkova, Fabrice Santoro, Kevin Anderson. Mingis mõttes sobib ka Andy Murray siia – ala suurkuju, kes kindlasti andis endast olukorda (loe: tervisemured) arvestades kõik, võttis oma metallist puusaliigesega viimase.
*** Kui räägime võimete maksimeerimisest, siis loogiliselt võttes sobiksid siia loosse ka suur hulk ala täielikke legende, kes lugematul hulgal slämme noppisid.
Lleyton Hewitt
TOP edetabelikoht: 1.
TOP tulemused: 2 slämmivõitu
Siin on selged põhjused, miks üks läbi aegade paremaid servijaid John Isner ütles hiljuti “Served with Andy Roddick” taskuhäälingus, et Hewitt oli tema jaoks üks ebamugavamaid vastaseid. Austraallase arsenalis oli suurepärane servitõrje, üks läbi aegade paremaid küünalpalle (tervitused ka Sir Andy Murrayle), uskumatu võitlejahing ning hiilgeaastail ka fantastiline kiirus ja liikumine. Ehk justkui ideaalne kombinatsioon taoliste servikahurite vastu.
Hewitt võitis tohutult palju matše just sitkuse pealt, endast kõike andes. Karjääri teist poolt jäid segama vigastused, kuid omamata võimast servi ja tagajoonemängu, saavutas ta siiski märkimisväärselt palju.
Edasi saad lugeda juba sügisesest Tennisest!
