Foto: Tarmo Kübard.
Viimasel Tartu Rattarallil jäi silma grupp vanemate jalgrataste ja riietega jalgrattureid, kes osalesid rattaralli vintage-sõidul, mille kaaskorraldajaks oli jalgrattaklubi Vanakooli Kangelased. Klubi eestvedajad Vegerd Veskimägi ja Martin Verner Murd räägivad meile vintage-rattasõidu kogukonna arengust nii Eestis kui ka laiemas maailmas.
Kuidas Vanakooli Kangelaste rattaklubi alguse sai?
Vegerd: Idee hakkas vaikselt idanema Argentina-reisil 2023. aasta algul. Tutvusin sealse kogukonna La Clásica Argentina ühe eestvedaja, jalgrattamehaanik Alejo Barreraga, kellega saime suurteks sõpradeks. Seal hakkas mind väga huvitama varasema ajastu jalgrattatavaar ja nende ajalugu. Alejo tutvustas mulle mitut jalgrattakollektsionääri ja koos sai väisatud Argentina kirbuturge. Tekkis mõte, et oleks ikka tore küll, kui ka Eestis tekiks selline kogukond vintage-jalgrattaspordi entusiaste. Kuulsin, et Itaalias on selline liikumine juba väga suureks kasvanud ja et Toscanas toimub igal aastal maailma suurim vintage-jalgrataste sõit nimega L’Eroica, ning registreerisin end kohe septembris toimunud 26. L’Eroicale.
Kui reisilt tagasi jõudsin, rääkisin oma uuest hobist, L’Eroicast ja vintage-jalgrattaklubi mõttest ka sugulasele Martinile. See kõik viis selleni, et koos asutasimegi 2023. aasta juulis Eesti esimese vintage-jalgrataste klubi Vanakooli Kangelased ja septembris sõitsime autosuvilaga L’Eroicale Itaaliasse.
Palju te varem rattasõiduga kokku puutunud olite?
Martin: Meie isad Enn Veskimägi ja Aivar Murd olid omal ajal tugevad rattasõitjad, kelle sõpruskonnas on palju jalgrattureid. Lapsepõlve jooksul sai nendega ikka üritustel kaasas käidud. Harrastajana olime varem siin-seal sõitnud, kuid alates klubi asutamisest on kilomeetreid rohkem kogunenud.
Rääkige Itaalia võistlusest.
Vegerd: L’Eroica on midagi täiesti unikaalset! Gaiole in Chianti linna tullakse igal aastal nautima üht ägedat rännakut ajas tagasi. Riietutakse ajastukohaselt ning reeglitest lähtuvalt peavad jalgrattad ja varustus olema vanemad kui 1987. vanad terasraamiga võidukad. Auklikud puuvillased retrosärgid, purunenud kummid, looklevad kruusateed, Toscana punane vein ja inimeste rõõmus meeleolu – see iseloomustab L’Eroicat.
L’Eroica ei ole võidu peale ja aega ei võeta. Eesmärk on kulgeda heas meeleolus koos teiste ratturitega. Rajad on rasked, kiiresti ei sõideta ja riske ei võeta. Vastupidi, kõik soovivad hoopis võimalikult kaua seda elamust nautida. Iga aastaga on üritus aina suuremaks kasvanud ja viimasel korral oli kohal juba üle 9000 vintage-ratturi.
Kuidas sõit läks?
Martin: Sõit oli väga meeldejääv. Seal juhtus ikka igasuguseid asju. Esimesed 175 km sõitsime koos, kuid siis pidi Vegerd kodarate vahetuse tõttu veidi pikema pausi tegema. Mina olin varem päikesepiste saanud, aga selleks ajaks juba toibunud ja hakkasin vaikselt edasi liikuma, et üldse finišisse jõuda. Poolel teel kadus mul näiteks kingatald ära ja viimased 40 km panin ma sokkis. Vett polnud piisavalt ja ilm oli väga palav.
Kokku oli meie rajal üle 3800 tõusumeetri ja ligi 70% tervest trassist oli kruus. Iga kord, kui kruusalt tagasi asfaldi peale sain, olin väga tänulik, aga järgmise kurvi taga oli jälle kruus. Sel sõidul sai ikka igasugu emotsioone kogetud. Algas see kell 5 hommikul pealampide valgel ja siis päeva jooksul sõidad läbi terve Toscana. Vahepeal tekkis küll selline tunne, et tahaks sadulast maha tulla, aga hambad ristis sai edasi sõidetud. Lõppu jõudes on see kõik seda väärt. Tore on see, et kõik toetavad kõiki ja üldine õhkkond on ülimalt sõbralik.
Vegerd: Otsustasime osaleda muidugi kõige pikemal, 209 km teekonnal. See oli erakordne elamus ilusa ilmaga. Oleks vihma tulnud, oleks olukord kõikide ratturite jaoks mitu korda keerulisem – puuvillased särgid muutuksid raskeks ja pidurid töötaksid oluliselt kehvemini. Kaotasime küll suht varakult Martini tagavarakummi, aga õnneks meil neid sel päeval vaja ei läinud. Mõned aga vahetasid kumme juba esimesel kümnel kilomeetril.
Poole sõidu peal tekkis mul probleeme kodaratega – kahel erineval tõusul suutsin raskete ülekannetega kokku kaks kodarat katki sõita. Ratas täiesti kaheksas, veeresin järgmisesse toidupunkti, kus mul vahetati mõlemad kodarad ära. Mäletan, et paljud ratturid vajasid seal mehaanikute abi – tehnilisi probleeme nägin lahti tulnud keskjooksust kuni katki läinud sadulatoruni. Lausa nii, et üks osa sadulapostist oli veel ratta küljes kinni. Tehniliste tõrgete lahendamisi tuleb sel pikal distantsil kõigil ette, aga see on üks meeldejääv osa L’Eroicast ja finišisse jõudes tunned ikka suurt rahulolu.
Milliseid rattaid te seal nägite?
Martin: Kõige vanem kategooria on seal vanemad kui 1930 ja need on tõesti väga autentsed rattad. Näiteks minnakse sõitma niimoodi, et vorstijupp ripub lenksul ja valgust näitab küünal. Neid vaadates mõtled küll, et jumal hoia, kui sellega peaks sõitma. Aga kruusatee tõusudel sõitsid 20 aastat vanemad Itaalia mehed minust sellistel ratastel sirge seljaga mööda. Rataste mõttes näeb seal küll kõike ja paljud tulevadki sinna oma jalgratast näitama. Rattaga seoses on neil tihti ka oma ajalugu rääkida, et kes sellega ja millisel tuuril kunagi sõitnud on.
Vegerd: Kohal on ka väga haruldasi kollektsionääride rattaid. L’Eroica on loonud vanade jalgrataste registri, kus eksperdid hindavad ratta konditsiooni, vanust ja eripära ning omanik võib teada saada tükikese huvitavat uut ajalugu oma pärli kohta. Näiteks, eelmise aasta L’Eroical registreerisin ma oma Argentinast leitud Bianchi Rekord 748 ja sain teada, et too on veel kaks aastat vanem, kui ma arvasin, ehk aastast 1976.
Kuidas jõudsite Vanakooli Kangelaste nimeni?
Vegerd: Selle nimeni jõudsin Argentina-reisi lõpus. Eks tutvumine L’Eroica kontseptiga andis uusi ideid. Minu jaoks oli tähtis, et nimi oleks eestikeelne, sest tahtsin esile tõsta ennekõike meie Eesti kunagisi rattureid ja luua sellega nostalgiatunnet.
Mis on põnevamad lood, mida Eesti ratturid teile rääkinud on?
Martin: Tollel ajal oli see maailm ikka väga karm. Selle aja kiivrid ehk slemmid olid põhimõtteliselt olematud ja kukkumistel olid tihti tõsised tagajärjed. Rattasport oli üpriski toores, rajale mindi kanakoib ja banaan taskus ning meeskonnale keedeti sõidu peale tummi (vedelat kaerahelbeputru), mida joodi pudelist terve sõidu jooksul.
Vegerd: Isalt olen kuulnud, et jalgratta juures tehti vanasti palju käsitööd. Vähendati raskust igal moel ja tuttavad sepad aitasid rattureid lisajuppidega. Näiteks tirrile tegi mõni ühe suurema hammasratta juurde, et tõusul kergema käiguga eelist saavutada.
Pärast viimast L’Eroicat 2024 kohtusin legendaarse Luciano Berruti poja Jacekuga. Lucianot ennast küll enam ei ole, aga ta jääb alatiseks L’Eroica number 1 ratturiks. Jacek rääkis tõeliselt palju huvitavaid lugusid, kuidas nad olid isaga leidnud vanade jalgratta lenksude seest knopkasid, mida kunagi võidi kasutada edu saavutamise eesmärgil, kui mõni võistleja grupil eest ära sõitis ja need rajale kukutas. Tehti ükskõik mida, et võita. Teine huvitav fakt oli see, et kui praegusel ajal viskad sa enne finišit kõik taskud tühjaks, et olla võimalikult kerge, siis 20. sajandi algul oli vastupidi – taskud topiti enne lõppu nii palju toitu täis kui vähegi võimalik, et seda ka koju perele viia.
Palju teil klubis praegu liikmeid on?
Vegerd: Liikmesüsteemi meil veel ei ole, aga eks paistab, kas ja millal tekib. 2023. aastal olime Martiniga kahekesi. Eelmisel aastal tuli kohvisõitudele juba 10–15 ringis huvilisi ja Tartu Rattaralli vintage-sõidul osales 54 inimest, mida oli meie jaoks üllatavalt palju.
Martin: Üks meie soove ongi leida üles need entusiastid, keda meie temaatika kõnetab. Ma arvan, et Eestis on neid inimesi küll, kellel on mõni vana jalgratas seina peal. Kui keegi ennast ära tunneb, siis võtke meiega ühendust või tulge nendega starti. Eestlane ei hakka tavaliselt ise rääkima, mis rattad tal kodus on. Peab ikka ise küsima ja uurima. Niimoodi me ükshaaval kaardistame, mis meil siin Eestis olemas on.
Millised rattad teie klubis on?
Vegerd: Meil Martiniga on Itaalia rattad: 1976. aasta Bianchi Rekord 748 ja 1978. aasta Colnago Super. Need brändid on väga pika ajalooga ja tänini esindatud ka profitasemel. Eestis on teisigi vingeid vintage-jalgrattaid. Paljud on ka vanu vene võidukaid (Start Sosse) korda teinud ja läikima löönud.
Martin: Viimane suveüritus oli meil Pirita velotrekil ja ühel härral oli vana Itaalia koondise trekiratas, mis teeb sellest rattast juba reliikvia.
Kuidas teil Tartu Rattaralli vintage-sõit läks?
Martin: See oli meie jaoks suur edulugu. Kõik osapooled andsid väga head tagasisidet ja oli osalejaid, kes registreerisid end kohe pärast finišeerimist juba järgmise aasta sõidule. Oleme tänulikud Klubi Tartu Maratonile, kes meid vintage-sõidu kaaskorraldajaks kutsus.
Mis on teie tulevikuplaanid?
Martin: Miinimumeesmärk on olla parem kui eelmisel aastal ja pakkuda inimestele head emotsiooni. Usume, et see kasvatab ka meie vintage-ratturite kogukonda.
Vegerd: Oleme loomas klubiruumi, kus saaks huvilistega üritusi korralda ja üheskoos aega veeta. Suvel on plaanis veel kaks uut üritust, millest kuulete varsti.
Tekst: Janika Tamm
Fotod: Tarmo Kübar, erakogu
