Liilian Jaaniste on ujumistreener, kes kasutab Eesti ujumisliidu metoodikat „Õpime ujuma“ ja õpetab eri vanuses algajaid, olles ise vees. Treeneri kindel arvamus on, et kõik inimesed vanusest ja eripäradest olenemata suudavad ujuma õppida, kui anda võimalus. „Mõnikord on kõige rohkem tuge inimesest, kes sinusse usub!“
Tekst Eva-Maria Vaher Fotod Eva-Maria Vaher, Shutterstock
Kohtume Liilianiga Õismäel Naksitrallide lasteaias, kus ta on ujumisõpetaja. Istume tema kabinetis ja vestleme lausa nii palju, et saan kirjutada kaks artiklit. Seekord räägime laste ujumaõppimise tähtsusest. Järgmises ajakirjas on tähelepanu keskmes ujuma õppimine täiskasvanuna. Liiliani sõnul ei ole füüsiliselt vahet, kas õppida ujuma lapsena või täiskasvanuna, sest oskuse omandamine varem või hiljem on ikkagi väga tähtis. Pigem tekib erisus sellest, mis toimub mõtlemises. Laps on altim avastama ja mängu kaudu uusi asju proovima, täiskasvanul aga on tekkinud hirmud või on ta seadnud endale eesmärgid, ootused ning kujundanud mõtlemise, mis võib seada piiranguid. Peamine takistus on veehirm, mis on tekkinud tavaliselt lapsepõlves lihtsalt ühel hetkel, kui vannis või basseinis libiseti ja korraks ootamatult ning kontrollimatult vee alla vajuti või keegi tekitas tahtmatult hirmu. Nõukogude ajal oli levinud metoodika „viska laps vette“ ja „upu või uju“, mida kahjuks kasutab mõni lapsevanem ka praegu ning see tekitab palju rohkem kahju kui kasu.
Uppumissurmad on probleem
Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) andme alusel põhjustab uppumine igal aastal maailmas hinnanguliselt 236 000 surmajuhtumit. Kõige suurem on surmade arv ühe kuni nelja-aastaste laste seas. Selle vanuserühma statistika näitajate vähendamiseks on väga oluline pidev järelevalve, sest uppumiseks piisab vaid ühest hooletust hetkest. Ujumisoskuse omandamisega saab toetada ennast ja last ning valida endale harrastamiseks ühe ala paljude seast: ujumine, triatlon, surfamine, purjetamine jt. Ujumine on ka suurepärane treening, see on lõõgastav, leevendab stressi ja rahustab närve. Masendustunde peletamiseks võib 15 minutit vees olla kõik, mida on vaja tuju tõstmiseks.
Ujumist imiteeriv refleks
Esialgne beebide ujumine aitab neil kergemini ja varakult veega kohaneda. Levinud on arvamus, et vastsündinud oskavad kohe ujuda, sest reageerivad kätega vehkides ja jalgadega lüües, kui nad kõhuli vette asetatakse. Liilian räägib, et siiski ei ole tegemist teadliku ujumisega, vaid see on ujumis- või sukeldumisrefleks (ka bradükardiline reaktsioon), mis kaob kuue kuu kuni aasta vanusena. See paneb imikud sukeldumisel hinge kinni hoidma ja silmad avama ning võib jätta mulje, nagu nad ujuksid. Sama reaktsiooni saab tekitada, kui lapsele näkku puhuda. See refleks näitab ka, et lapsed sünnivad veekeskkonda mõistes ja ujumistundide abi ja juhiste toel saavad nad selles keskkonnas hästi hakkama. Tähtis on aidata arendada lapse loomulike ujumisrefleksidega seotud oskusi väga noores eas. Paljud imikute ujumistunnid tuginevad eespool nimetatud refleksidele, et aidata neil „ujuda“, kuid imikud ei ole piisavalt vanad, et hinge tahtlikult kinni hoida või piisavalt tugevad, et hoida pea vee kohal. Nad ei ole arengu poolest valmis ujuma õppima enne, kui on natuke vanemad. Muidugi on ka teisi, inimkeha automaatseid reaktsioone, mis on vähem nähtavaid: südame löögisageduse langus, vere säilimine elutähtsates organites jm, mis valmistavad keha ette vee all ellu jääma abi saabumiseni.
„Paljud vanemad ootavad põnevusega, et saaksid lapse vette viia ja ujuma õpetada: see on suurepärane viis koos lõbutseda ja paljudele beebidele vesi meeldib. Uppumise vältimiseks on oluline, et pärast beebiujutamise tunde ei tekiks aastateks paus ja lapsed jätkaksid vanemaga ujumistundides käimist, õpiksid varakult ujuma ning veeohutust tundma. Imikud võivad ujuma õppida umbes aastasena, kuigi nad ei omanda baasoskusi enne, kui on vähemalt nelja-aastased,“ räägib Liilian.
Tähtis on meeles pidada, et ujumistunnid on vaid üks õnnetuste vältimise kaitsekiht ja täiskasvanud peavad lapsi vees ning selle ümbruses alati tähelepanelikult jälgima. Uppumine on endiselt levinumaid laste juhusliku surma põhjuseid. Tuleb meeles pidada, et „veekindlatena“ (s.t ujumistundides käivad) näivad lapsed ei ole alati nii pädevad ujujad, et end igast ohtlikust olukorrast vees päästa.
Mänguline õppimine
Levinud arvamus, et lastel on lihtsam ujuma õppida, on pigem illusioon. Võrdselt keeruline on see kõigile olenemata vanusest. Täiskasvanud on endale seadnud palju lävendeid, eesmärke ja ootusi, mille täitmata jätmisel tuntakse end läbikukkununa ning raskuste tekkides on kerge alla anda. Lastel aga on ainulaadne võime väljakutsetele vastu astuda ja jääda positiivseks, sest nad õpivad palju mängu kaudu. Kuid kõigi areng on kiirem kui grupp on väike, õpetaja on õpilastega vees, näitab asju ette ja vajadusel toetab kättpidi. „Meil on Eestis ka kooliujumise programm „Õpime ujuma“, mis on samm-sammult metoodika õppimise poolest tehtud väga loogiliseks ja mänguliseks, et ujumisoskust oleks võimalikult lihtne omandada. Mina kasutan seda metoodikat kõigi oma õpilastega olenemata vanusest, sest sellega omandatakse ujumise baasoskused, mille peale on lihtne arendada edasi ujumise põhiviiside õppimist.“
Kätised jäägu koju
Üldiselt oleks hea, kui laste ujuma õpetamisel ei kasutata ujuvust parandavaid abivahendeid (kätised, ujumisvööd, balloonid jms), välja arvatud juhul, kui seda on turvalisuse pärast vaja. „Kõik sellised abivahendid loovad vee üleslükkejõust vale mulje ja takistavad lapsel aru saamast, et vesi „kannab“ teda ka abivahenditeta. Ka hirm on loomulik tunne, seda ei tasu üritada kunstlike ujuvust parandavate abivahenditega vältida,“ ütleb Liilian.
Lisaks on ääretult oluline, et laps õpiks ise oma kehaga vett tunnetama ja seal ringi liikuma. „Kui laps näiteks kukub basseinis kõndides näoli vette, siis õpetame ta jalgu tagasi põhja panema ja uuesti püstiasendisse tõusma. Kätiseid kandev laps ei saa õppida sukelduma, sest ta ei saa vee alla. Abivahenditega lapsel ei ole võimalust vees oma keha ja horisontaalset liikumist nii kergesti tunnetama õppida. Kui lapsel ei ole täispuhutud asju küljes ja ta ei oska vette kukkudes jalgu põhja panna, siis on muidugi eriti tähtis, et lapsele käeulatuses on järelevalvaja, kes aitab tal rahulikult, julgustavalt ning positiivsete toetavate väljenditega tagasi püsti tõusta ja laps õpiks ära selle liigutustegevuse.“
Miks peaks laps ujuma õppima?
„On palju ja erinevaid põhjuseid, miks iga laps peaks ujuma õppima, kuid kõige tähtsam on siiski omandada enese elu päästmise oskus. Muidugi peab esmalt vanem andma lapsele võimaluse ujuma õppida. Tihti kannavad just vanemad alateadlikult lapsele edasi enda hirmud, mis takistavad veega sõbraks saada, kuigi lapsel selleks ühtegi takistust ei ole,“ rõhutab Liilian, et ei peaks õpetama last vett kartma. Ujumine on lõbus tegevus, kuid pakub ka palju kasu tervisele, mis aitab hoida tervena ja samal ajal õnnelikuna. Füüsiliselt hoiab ujumistreening lapse südame ja kopsud tervena, suurendab jõudu, painduvust ja vastupidavust ning isegi parandab tasakaalu ja rühti. Treeningutel saavad osaleda igas vanuses või võimetega lapsed, see on ka erivajadustega lastele kättesaadavam kui peaaegu ükski teine spordiala.
Vaimselt pakub ujumine väljakutseid ja saavutusvõimalusi, mis aitab lastel saada enesekindlaks ning uskuda oma võimetesse. Samuti on treeningurühm hea koht, kus sõpru leida. Tervis, lõbu ja enesekindlus ei ole ainsad põhjused, miks laps peaks ujuma õppima. See on oskus, mis kord õpituna ei unune ja selle võib omandada igas vanuses. Ujumisüritusi korraldatakse isegi saja-aastastele.
