Tere spordisõbrad, minu rännak Ironmani poolpika triatlonidistantsi läbimiseks hakkab lähenema. Kui jaanuari alguses oli tegemist rännaku stardiga, mis lõppeb eneseületusega, siis järjepidev treening on viinud sinnani, et tajun, mida 15. juuni endaga kaasa toob. Olen kõiki alasid treeninud ja eraldi läbimisega hea enesetunde juures ei ole probleem – nagu targad sõnad ütlevad, tapab tempo, mitte distants. Nii ma vähemalt hetkel mõtlen, sõites rongiga Lõuna-Eestisse. Eeloleval nädalavahetusel stardin Paide triatlonile, milles saan täpsemalt aru, kuidas võistlusolukorras alade vahetus käib ja mis tunne on suure karjaga ujuda.
Olgu, et olen treeningkava (2 x ujumist, 2 x ratas ja 1 x jooks nädalas) järjepidevalt jälginud, on alati üks ala olnud rohkem fookuses. Esimesed kaks kuud oli selleks ujumine, kuna sellega puudus eelnev kokkupuude. Seejärel hakkasin keskenduma rattasõidule ja soetasin maanteeratta. Viimane kuu olen rõhku pööranud enda kõige tugevamale alale jooksmisele. Otepää võistlusrada on üles-alla ja neile (mina kaasaarvatud) kes on harjunud siledal maal, võtab rada jala pehmeks, sest ei ole harjunud pulsi kiire vaheldumisega.
JOOKSMISEST
Maikuus jooksin 104 km, selle sees ka selle aasta esimese poolmaratoni, mis oli Ironmani Otepää radadel, ajaks 1.46. See oli raske, esimene ring suutsin 4:40 tempot hoida, aga teine ring tegi oma ja mul enamasti viimased 3-5 km ongi veidi raske ja hoian pigem tagasi. Peale jooksu rääkisin sõber Artur Sadovskiga, kes jookseb lühikesi distantse (kuni 3 km) ja tema soovitus oli tõuse joosta tempoga ja sirge keha hoiakuga. Mina olen teinud vastupidi, hoian end tõusu peal. Seda nippi kasutasin Otepää jooksutuuril, kus jooksin Ümber Pühajärve distantsi 17,2, mis on maru ilus rada, aga õudne kannatus. Uutmoodi tõusujooksmine toimis, viimasel 3km kustusin ikka ja lasin tempo alla, aga enesetunne oli hea ja andis mõista, et kui kõik klapib olen suuteline 1.40 Otepääl jooksma. Soovitan väga Otepää jooksutuuri, see on väga hästi korraldatud võistlus, kus on põnevad rajad ja saab hea pingutuse teha. Peale nende jooksude osalesin Rapla Selveri Suurjooksul, kus esmakordselt kavas poolmaraton. Stardis olid ka teised eelnevad Hea tahte Ironmani saadikud Kalev Kruus ja Märt Avandi. Need on ühed lahedad ja hea energia spordisõbrad, kes mõlemad ka Otepää starti tulevad. Rapla rada oli kiire ja otsustasin kohe alguses võtta 4.30 tempo ja vaadata kaua ma seda hoida suudan, minu üllatuseks olin esimese ringi lõpus lausa 1.30 h tempos, mis on minu jaoks olnud alati ulme. Teise ringi alguses oli väike punt koos kes, kõik 1.30 püüdma läksid. Tundsin kuskil 13 km, et ei suuda seda hoida ja võtsin vähe kergemalt. Viimased 4km oli puhas kannatus, aga mis seal ikka võiks proovida isiklikku rekordit teha, mis mul on 1.34 h. Võitlesin sekundite ja enda motiveerimisega. Mis seal salata parim asi kui suudad joostes kuidagi kõik ära unustada ja lihtsalt liikuda. Lõpuks jõudsin punnitades finišisse ajaga 1.32.09 mis on nüüd minu uus ajamärk. Kiire jooks, kõik kes plaanivad rekordit joosta siis see on see võistlus. Märt Avandi jooksis samuti isikliku 1.38 kui ma ei eksi. Vaatasin, et oma ajaga olen hetke arvestudes eestlastest sel aastal 69. Rapla Selveri jooksu kõige ägedam osa oli Tillujooks, sest meie väike Maria (1 a 3k) tegi oma esimese stardi ja kõndis tublisti 250m.
RATAS
Suur muudatus viimaste nädalate rattasõidus on aeropulkade lisamine. Proovisin neid Kääriku laagris ja ei olnud üldse nii hull kui räägitakse. Ma ei ütleks, et see on puhas kannatus. Küll aga on kannatuse see kui su ratas ei ole sinu järgi seadistatud. Kui te poest ratast ostate ega teiega midagi tarka ei tehta, heal juhul sadul pannakse õigesti ja kuna ise ei tea ei oska ka miskit parandada. Eestis on paar võimalust ratta seadistamiseks, kas minna Hawaii Expressi, Specialized või Tallinna Ülikoolist Indrek.Rannama. Lisandunud on uus ettevõte Velodynamics, mis asub Telliskivi 57 maja taga asuv astuudio (teisel pool teed Loomelinnakust). Otsustasin nende juurde proovima minna. Astusin oma rattaga uksest sisse (eelnevalt panin aja ka kirja). Mind võttis vastu Marko Aja, kes kõigepealt küsis minult eelneva rattasõidu kogemuse kohta ja kirjeldada, mis on hästi ja mis mitte. Ei osanud palju öelda, kui seda, et mulle tundub, et mul on lenks liiga ees ja hoian sarvedest kinni ülemistest nukkidest, mitte käiguvahetaja juurest. Kõigepealt võttis ta minu ratta, pani selle puki peale ja mõõtis laseriga erinevad punktid. Seejärel kandis seaded spetsiaalse masina peale, millele sai muuta kõikvõimalikke kõrgusi. Istusin peale ja hakkasin väntama. Marko võttis siis järjest ette sadulaposti, lenksu, stemi pikkused et leida, milline asend on mulle kõige mugavam. Ma ei oleks enne osanud arvata, et 3m sadula liigutamist, võib sõites nõnda palju erinevalt tunda. Kuna Ironmani võistlusrada läbitakse enamasti aeropulkadel sõites siis panime paika selle positsiooni. Lõpptulemusena, liikus mul sadul edasi lausa 6 cm! Tuli lausa vahetada sadulaposti. Tulemus sai selline, et nüüd peaksin suutma sama kiirusega sõites, säästma lausa 20W. Lihtsustades sõidan tavapärase pingutusega energiat vähem kulutades. Ma väga soovitan Velodynamicsisse minna, ma sain sealt palju abi. Tegelikult soovitas Marko, et tuleks minna nende juurde enne ratta ostu, siis saab teada mõõdud, millega tellida täpselt ratas, mis sulle sobib ja mis õigesti poes seadistatakse. Lisaks on neil ka palju erinevaid sadulaid, mida saab proovida, minge läbiUJUMISEST
Lõpuks jõudis ka kätte päev, kui sain kalipsoga avavees ujuda. Esimene tutvus toimus Kääriku laagris, aga nüüd olen iseseisvalt ujumas käinud. Esimene hetk on see imelik, oled harjunud läbipaistva basseini veega ja korraga oled justkui porivees ja näed vetikaid. Sellest ei saagi teismoodi üle kui peab seda palju tegema. Kalipso plussiks hoiab varustus Sind kenasti vee peale ja see, et „ma kardan et upun“ mõte kaob kiirelt. Kalipso miinuseks on ehk see, et kuna ta on ümber siis on käe liikumisel väike takistus, kuid sellega harjub. Minu suurimaks õppekohaks on suuna hoidmine. Leppisin iseendaga kokku, et vaatan sihte, üle iga 10nda paremakäe tõmbe. Näen, et on oluline endale rutiinid tekitada, sest kui tekib ootamatus siis tean talupojamõistusega mida teha, et mitte närvi minna. Ujun ka väljas rahulikult 2.30 min /100m ehk aeg sinna 50 minuti kanti, millega olen igati rahul.
Vaadake teisipäeval Terevisiooni, seal räägin seda sama ülalolevat juttu.
Ratta seadistamine: https://velodynamics.ee/
