Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, oktoober 2018.
Eve Andre-Tuga on särav silmapaistev baleriin, kel on seljataga pikk ja kaunis karjäär. Ta tantsis Eesti Rahvusballeti solistina 22 hooaega. Enne seda õppis Tallinna Balletikoolis üheksa aastat ja tegi juba teisel õppeaastal etendustes kaasa. 2018. aastast töötab Eve rahvusballeti pedagoog-repetiitorina.
Mis on olnud su kõige erilisem päev tantsumaailmas?
Kõige erilisemad olid esietendused ja nende ootus. Ettevalmistusperiood proovisaalis oli alati kõige raskem. Isegi siis, kui olid midagi tantsinud juba kümme aastat, oli esimene proov alati tõeline katsumus. Paar esietendust on jäänud pika karjääri vältel eriliselt meelde – „Teine sümfoonia”, „Romeo ja Julia”, „Pähklipureja” ja „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi.”
Minu tantsijakarjäär sai sel aastal läbi ja lõpetamine oli puhtalt minu otsus.
Mis on balletis kõige ilusam ja valusam?
Vaatajale on ballett midagi ilusat, kerget ja lendlevat, alati naerusuil tantsijad, kuid tegelikult tähendab see igapäevast võitlust enda keha ja emotsioonidega. Ilu on vaataja silmades. Minu jaoks seisneb balleti ilu graatsias, iseenda tantsu ja esitusega rahulolus. Kui tantsija naudib, mida ta teeb ega muretse tehnika ja sammude pärast, siis see ongi ilus ja võimas nii vaatajale kui ka iseendale.
Valu tunnen nagunii kogu aeg kuskil. Kõige jubedamad on muidugi traumad ja pikk eemalolek lavast, hirm selle ees, kas veel kunagi saad tervise korda.
Kuidas oled suutnud keha tervena ja traumadest puutumatuna hoida?
Ausalt – ei olegi suutnud. Lõpetasin tantsijakarjääri ainult sellepärast, et keha ei suutnud enam mu vaimuga kaasa tulla ja andis igal raskemal hetkel alla. Baleriini karjääris – nagu igas füüsiliselt väga raskes töös – on traumad paratamatud. Mõnel on neid rohkem, mõnel vähem. Oleme kõik erinevad.
Paljud baleriinid lõpetavad karjääri enne kahekümneaastase staaži täitumist just traumade tõttu, samas pean olema õnnelik, et mul on vaid üks kord olnud jalg kipsis ja üks raske põlveoperatsioon, väiksemaid vigastusi on olnud paarkümmend. Leidub tantsijaid, kel on olnud vaid pisemad traumad, aga ka neid, kellele on tehtud juba neli operatsiooni ja paigaldatud tehispuusad.
Olen aru saanud, et tuleb armastada oma keha sellisena, nagu ta on, kuulata, mida ta tahab öelda! Teha targalt tööd ja mitte üle oma varju hüpata valel ajal. See on meeletult raske, aga me õpimegi kogu elu.
Kuidas saada hakkama olukorras, kus enam ei jaksa?
Selles küsimuses leiab igaüks oma tee. Kuidas keegi käitub ja lahenduse leiab, ei tea, aga igaühel tuleb ette tõuse ja mõõnu. Kes hakkab jooma või ohtralt sööma või leiab rahu loodusest või üksindusest või lihtsalt päikese energiast või magades või lastega koos olles või lemmikloomast. Mõnikord tuleb lihtsalt aeg maha võtta ja puhata. Teha seda just nii, nagu meeldib. Siis saad vaadata ennast natuke kõrvalt ja ehk tunda ära miks ja mis selleni viis.
Kuidas näeb välja baleriini tavaline päev?
Hommikul kell 10.30–11.45 on treeningtund. Muidugi tuleme varem kohale, et teha soengut, panna end riidesse ja teha korralik soojendus. Enamasti tulin teatrisse juba 9.30. Kell 12 algavad proovid või etendus. Kui õhtul etendust pole, siis kestavad proovid 17.30-ni. Lavastusperioodil ongi nii pikad päevad.
Nädalavahetusel ja koolivaheajal võivad etendused olla kell 12 ja 19. Mõnikord antakse kaks etendust päevas, siis teeme proovi 14.30-ni, kui on õhtune etendus ja alates 15-st, kui on päevane etendus. Loomulikult on ka 30-minutiline lõunapaus.
Kas selleks, et tippu jõuda, on vaja millestki loobuda?
Kindlasti tuleb loobuda, erineb see, millest keegi loobub. Paljud loobuvad korralikust toitumisest, lemmikloomast, mina loobusin vabast ajast. Perega koos olemist oli piiratud koguses, aga seda väärtuslikumad olid koos olemise hetked.
Missugused on baleriinide omavahelised suhted?
Siin kehtib hea eesti vanasõna – nagu koer külale, nii küla koerale. Kui oled ise normaalne, siis suhtutakse ka sinusse hästi. Ussitajatest tuleb lihtsalt eemale hoida ja suhelda nii palju, kui on vaja ning mitte sõnakestki rohkem. Siis on kõik hästi. Kõik sõltubki sinust endast. Minu arvates on trupis väga hea atmosfäär ja üksteise toetamine.
Kas baleriin vajab ka võimet konkurentsi taluda?
Kindlasti, aga konkurents kui selline võib olla ka tehislikult tekitatud näiteks ülemuste poolt või on see tekkinud sinu enda ebakindluse tõttu. Positiivne konkurents on edasiviiv jõud. Näiteks kui olin noor, siis imetlesin treeningtunnis üht tantsijat, tahtsin sama hästi osata hüpata ja näidelda. Kui hakkasime samu rolle tegema, siis tema jäi minuga suheldes väga normaalseks ja jagasime mõtteid, aga ma ei kopeerinud teda kunagi ja tema mind ka mitte. See on positiivne konkurents.
On ka juhtumeid, kui sulle üritatakse selgeks teha, et oled kellegi konkurent, aga jälle tuleb appi su mõtlemine ja rahulolu iseendaga. On vaja ikka teha oma asja nii hästi, kui suudad, mitte võrrelda ennast kellegi teisega.
Siin ongi balleti ja spordi suur vahe. Sportlasel on tulemus, mida parandada ja teiste sportlaste tulemustega võrrelda, aga tantsijal on vaid teiste kriitika ja arvamused – kõik on subjektiivne ja tegelikult võrreldamatu.
Mis vanuses peab alustama harjutamist, et jõuda balletilavale?
Riiklikusse balletikooli võetakse vastu alates viiendast klassist. See ongi alustamiseks sobiv vanus. Minu arvates ei pea lapsi viima juba kaheaastasena balletiringi. Muidugi võib lapsel juba siis tekkida arusaam, kui palju talle tants meeldib, aga samas võib ta omandada näiteks vale kehahoiaku.
Ma ei teadnud enne balletikooli tulekut balletist midagi ja sain alles teisel kooliaastal aru, et mulle meeldib tantsida, saada paremaks ja professionaalselt tantsuga tegeleda.
Kas tantsijale on oluline, et õpetaja näeb tema eeldusi?
Arvan, et tantsus on kaks poolt. Pool on sinu töö ja pühendumine, teine pool õpetaja töö. Õpetajal on väga suur ja oluline roll tantsija karjääri kujundamisel. Ta peab nägema sinu potentsiaali, muidu ei juhtu midagi. Ainult oma andekuse ja tahtejõuga sa sihile ei jõua.
Kõige olulisem on just esimene õpetaja, kes annab sulle vundamendi, tahtejõu ja lootuse. Väike 10-aastane laps vajab igapidi tuge, et edasi minna ja paremaks saada, julgustamist ja pai.
Kui palju on avatud teemat, kuidas tantsijad psühholoogiliselt maha tambitakse, et neist pärleid vormida? Kas oled sellise suhtumisega kokku puutunud?
Kahjuks ei ole seda teemat avatud. Olen sellega kokku puutunud pigem kõrvaltvaatajana, aga see on meeletult kurb, kui nii tehakse. Sellepärast olen ise väga ettevaatlik väikesi algajaid õpetades. Selleks peab ikka enne õppima nii psühholoogiat kui ka pedagoogikat, omandama õpetaja hariduse. Alati paber ei pruugi aidata, inimesed suhtlevad erinevalt.
Arvan, et kui kogu aeg maha tambitakse, ei saa me ühtegi pärlit, pigem saame tavalise halli kivi, kellel kasvab paks sammal.
Kas on midagi, mida teeksid praegu teisiti, kui oleksid taas laps?
Kindlasti, naudiksin rohkem lapsepõlve. Sain liiga varakult suureks ja unustasin mängimise.
Mis unistused ja ambitsioonid on sul praegu tantsumaastikul?
Unistan saada mõne hea koreograaf-lavastaja assistendiks. Olen natuke sellega juba kokku puutunud ja mulle väga meeldib seda tööd teha.
Umbes aasta tagasi otsustasin, et ma ei ole mingi lavastaja ja ei tee enam midagi, aga ikkagi kuskil sees kogu aeg midagi keeb, igasugused ideed, sammud ja liigutused. Ehk kunagi, kui on õige aeg ja koht ja tantsijad … Vist ikka on mul veel üks unistus …
Palun räägi õpetajatööst!
Praegu olen pedagoog-repetiitor. See tähendab, et annan tantsijatele hommikusi treeningtunde ja valmistan neid repertuaari sisse viimisega ette. Viin läbi proove ja vaatan etendusi ning analüüsin tehtut. Mulle väga meeldib ja olen väga entusiastlik, ootan põnevusega uusi proove. Loodan, et see pole vaid alguse entusiasm, vaid jääb kestma.
Mis on tantsija kõige olulisemad isikuomadused?
Tahtejõud, töökus ja jonnakus, alles seejärel andekus. Väga paljud lapsevanemad küsivad, kas panna laps balletikooli. Küsin vastu: kas ta ise tahab minna? Kui vastus on jaatav, siis peaks kindlasti lapse balletikooli viima. Kõige tähtsam on ikkagi lapse suur tahe saada balletitantsijaks, alles siis tulevad andekus ja muu.
Kui ta on juba kooli vastu võetud, on tal juba piisavalt andeid. Seejärel selgub, kui palju ta tahab ja kui palju suudab harjutada, kui palju on tahtejõudu ja töökust lõpuni minna. Meie erialal õpitakse kaheksa aastat ja alati saab kooli pooleli jätta, kui tundub, et pole piisavalt töökust, tahtmist või jõudu lõpuni minna.
Miks inimesed tantsivad?
Mitmel põhjusel, aga ju siis peab meeldima muusika saatel end liigutada. Paljud tahavad tantsides head vormi ja lihastoonust hoida ning enamat saavutada. On ka neid, kellele spordisaalis harjutada ei meeldi. Tantsimine on vabastav, paljude plussidega stressivaba tegevus. Kellel meeldib tähelepanu ja laval olla, siis talle pakub see naudingut. Isegi siis, kui oled vigastatud, unustad laval kõik muu.
Mis eristab sporti ja kunsti?
Sporti saab enamasti mõõta sekundites, meetrites, kilogrammides jne. Sportlane saab parandada tulemust ja olla parem kui eelmine kord, aga ballett on subjektiivne ja mõõtmatu. Sa võid olla enda või pedagoogi või ülemuse arvates parem kui enne, aga aja ega meetritega seda mõõta pole võimalik.
Füüsilise raskuse mõttes sportimine ja balletitants muidugi sarnanevad, mõlemad nõuavad väga head ettevalmistust. Nagu spordis püstitatakse kogu aeg uusi rekordeid, nii keerutatakse balletis rohkem piruette ja tehakse keerulisemaid hüppeid. Muidugi tekitab meis vau-efekti, kui keegi suudab keerutada varvastel korraga kümme piruetti (tavaline on kaks või kolm), aga kas vaatajale on see oluline? Kas ta saab aru? Arvan et mitte, pigem oodatakse balletis ikkagi emotsionaalset puudutust.
Millist liikumise eeskuju annad oma lastele?
Kui tütar oli väike, siis mõtlesime koos igasuguseid huvitavaid trikke. Lamasin selili ning tema turnis igat moodi minu jalgade ja käte peal. Sama teen nüüd ka pojaga.
Ma pole 13-aastast tütart Miat millekski sundinud, aga ta on ise valinud tantsutrennid ja harjutab kodus akrobaatikat. Ta on juba väga osav. Mul on hea meel, et ta on teinud oma valikud, milles mina eriti kaasa rääkida ei oska. Tegeleb oma asjaga pühendunult ja entusiastlikult.
Väikese pojaga käime õues rattaga sõitmas iga päev, ka raju vihmaga. Ta liigub jooksurattaga juba nii kiiresti, et vaevu jõuan oma tõuksiga talle järele.
Teil on aktiivne ja liikuv perekond. Mida koos teete?
Meil on väga keeruline aega veeta, sest kui perel on puhkepäevad, siis olen mina tööl. Seda nauditavamad on hetked, kui saame midagi ühiselt ette võtta. Abikaasa tegeleb mootorratastega ja Mia on juba proovinud krossirattaga sõita. Tütar käib issiga sageli lennuväljal lennukeid vaatamas või mingil üritusel.
Üldjuhul käime koos pigem piknikul või väljasõidul kui sportlikel üritustel. Kui töö nõuab suurt kehalist pingutust, siis tuleb ikka tšillida ja lõõgastuda. Armastame väga ujuda ja spaad külastada.
Kuidas end vormis hoiad ja akusid laed?
Mul on kuidagi vedanud, sest ma pole ennast eriti vormis pidanud hoidma, pigem vorm hoiab end ise, kui on palju tööd. Praegu ongi põnev aeg, sest enam pole sellist suurt kehalist koormust ja ootan juba põnevusega, missuguseks muutun nii-öelda tavainimesena. Akusid laen looduses. Mulle väga meeldib viibida mere ääres või maapaigas. Ka kodus on mõnus ja akud saavadki laetud.
Mida soovid ajakirja Jooksja lugejatele?
Liikuge südameteel ja tehke seda, mis teie hinge liigutab ja mida tõesti soovite!
tekst: Regina Herodes
fotod: Mati Hiis, Harri Rospu
