Foto: Eesti Suusaliit.
Eesti parima suusahüppaja eesmärk on jõuda saabuva talve Milano-Cortina olümpiamängudel esikümnesse. Ajakirja ilmumise hetkeks on talvehooaeg juba ukse ees, aga vahepeal Aigro suurtelt mägedelt hüpata ei saanudki.
Tegemist on põhjusega, mis kordub iga aasta novembris: hüppemägede suvised katted võetakse maha ja hakatakse valmistuma lumeks. Kui taevast seda ei saja, algab hooaeg tehislumel. „Oktoober oli ettevalmistusperiood, kus rõhk nii füüsilisel kui ka tehnilisel poolel ja Klingenthalis tegime suvevõistluste sarjas veel viimase stardi,“ rääkis Aigro. „Novembris teeme rohkem jõusaalis üldfüüsilist treeningut, aga saame maa peal rull-laual teha imitatsioonhüppeid, mis annab sama pildi nagu mäel, ainult suuski pole jalas ja varustust seljas. Tehnikat saab lihvida.“
Keeruline suvi
Kuna Jooksja on vastupidavusalade ajakiri, tuleb ka Aigrolt küsida, kui suur osa on suusahüppaja ettevalmistuses võhmal. „Igale sportlasele tuleb vastupidavus kasuks, aga suusahüpetes me sellele palju rõhku ei pane. Pigem teeme kord nädalas vastupidavusele rajatud treeningu, aga ei tee pikki suusa- ega rattasõite,“ ütles Aigro.
Väga tähtis on suusahüppajale kaalu hoidmine, sest raske mees kaugele ei lenda. „Üldiselt on mul läbi karjääri sellega vedanud, et minu kaal pole kõikunud nii palju kui mõnel teisel hüppajal,“ ütles Aigro. „Ma ei pea vägisi alla võtma. Suveperioodi lõpul kaalun 2–3 kilo tavalisest rohkem, aga hooaja alguseks loksub see ise paika ja mingit dieeti pole vaja olnud pidada. Päris kõike ei saa süüa, aga enam-vähem seda, mida ise tahan – nii liha kui ka magustoitu. Ei pea ajama ainult salatilehti suust sisse ja siis näljatundega päeva õhtusse saatma.“
Aigro tunnistas, et tänavune suvehooaeg oli talle tavalisest raskem: „Terve meeskond minu ümber vahetus, nii treenerid kui ka abipersonal. Natuke raskem on harjuda uute inimeste näpunäidetega ja ka reeglitega, mis jälle muutusid. Kõik see vajas suvel tähelepanu ja testimist ning kui kaks asja kokku panna, siis on keeruline periood seljataga, aga talveni on veel aega ja saame juurde panna.“
Tulemustest tegi Aigrole rõõmu supertiimi võistlus Itaalias, kus nad said Kaimar Vaguliga seitsmenda koha. Tegemist on paarisvõistlusega, mis tuleval talvel on esmakordselt ka olümpiamängude kavas. „Võistlus peeti Predazzos samadel mägedel, kus toimuvad olümpia suusahüpped. Ideaalis võiksime sel alal jõuda ka olümpial esikümnesse,“ lootis Aigro. Selgituseks: tegemist on paarisvõistlusega, mida ametlikult nimetatakse Super Team.
Probleem kombinesoonidega püsib
Nagu Eesti suusasõbrad ilmselt teavad, treenib Aigro Norras, kus möödunud talvel oli skandaal suusahüppekombinesoonidega, millega tehti nii-öelda teadlikult sohki – täpsemalt lahti seletada läheks liiga keeruliseks. Ja just see ongi põhjus, miks tänavu suvel tulid eestlast juhendama uued treenerid. „Kõik eelmise hooaja mehed said võistluskeelu. Pidime leidma inimesed, kes võtaks koondise üle,“ sõnas Aigro.
Kombinesooniprobleem pole aga ikka veel lahenenud. Kui riskid, võid võita meetreid, aga mõnel juhul ka vahele jääda. Ent kui oled tagasihoidlik ja üritad mitte piiri peal tegutseda, ei võida kõrgeid kohti. Lisaks on kohtunikel erinev vaatenurk ja võimalik diskvalifitseerimine sõltub tihti isikust.
„Tuleb välja, et asjad pole selged, kui igal aastal reegleid muudetakse,“ tunnistas Aigro. „FIS üritab leida võrdsust, et kõigil oleksid samad tingimused. Aga kuna muutusi on nii palju, on raske nendega sammu pidada. Kombe on meie alal väga tähtis element ja sellega peab kõvasti vaeva nägema, et kõik lõiked, mõõdud ja materjalid toimiksid. Õige piiri leidmine on keerukas. Et sobiks endale, aga ka kohtunikele.“
Olümpiahooajal on sportlasi, kes teevad võistlusplaani pisut ümber, aga Aigro esialgne kavatsus on osaleda kõigil MK-etappidel, mis enne suurvõistlust toimuvad. „Ma pole veel lõplikult otsustanud, kas võtan enne lennumäe MMi nädala treeninguks ja jätan ühe etapi vahele. Jooksvalt tuleb see otsus teha,“ ütles Aigro.
Nagu mainitud, võistlevad suusahüppajad Milano-Cortina mängudel Predazzos, kus peeti ka 2006. aasta Torino olümpia sama ala võistlused. Ega Itaalias rohkem korralikke hüppemägesid olegi. „Sinna ehitati alles tänavu suvel uued mäed,“ lisas Aigro. „Omaduste ja kvaliteedi poolest suusahüppemäed üksteisest palju ei erine, sest maailmas ei ole palju ehitajaid, ent Predazzo kaks mäge programmeeris hoopis arvuti. Natuke vast on teistmoodi, aga eks kõigil ole sama tunne. Ma võin siiski öelda, et mul on MK-sarja karussellis lemmikmägesid, mille hulka uus olümpiamägi ei kuulu.“
Mis on reaalne eesmärk?
Viimane teema, mida olümpiale sõitjalt peab küsima, on muidugi eesmärk. Karjääri algul ei pääsenud Aigro enamasti teise vooru 30 parema hulka, siis hakkas jõudma umbes 25. koha kanti ja eelmisel talvel juba üsna kindlalt teise kümnesse. Nüüd võikski pisut intrigeerivalt küsida, kas selline areng ongi eesmärk või tahab sportlane ikka rohkemat.
„Igal sportlasel on eesmärk karjääri lõpuks saada kas olümpia- või MM-medal. Või näiteks lennumäe MMi medal ja nelja hüppemäe turnee esikolmikukoht, mis on mõne suusahüppaja jaoks isegi tähtsam,“ arutles Aigro. „Ka minul on sama eesmärk, aga kas just sellel olümpial medal, seda on raske loota. Esialgu olen seadnud eesmärgiks esikümnesse pääsu, mis annab ka EOK B-kategooria toetuse.“ Nagu eespool mainitud, sihivad eestlased sama kohta ka paarisvõistlusel.
Kuivõrd on aga koht esikümnes reaalne? „Olen piisavalt kaua MK-karussellis olnud ja tean, milleks olen heal päeval võimeline. Kindlasti ei tule koht esikümnes lihtsalt, seni olen vaid korra sinna pääsenud ja eelmisel hooajal ka 11. koha saanud. Aga tean, et kui suudan terve püsida ja vigastustest eemale hoida ning varustus on korras ja tuulega õnne, siis on kõik võimalik. Meie alal tuleb kindlasti arvestada, et kõik ei sõltu ainult hüppajast, vaid ka ilmaolud peavad sobima.“
