Esimesest medalist maailma esimeseks suusamaaks (1999 – 2006)
Kui Nagano taliolümpial Eesti suusasporti märgati, siis aasta hiljem Ramsaus toimunud MM-il jõudis Eesti juba medaliriikide hulka. Sinna, mis veel mõni aasta varem oli olnud pelgalt unistus. Kolm medalit Kristina Šmigunilt ja Andrus Veerpalult tekitasid justkui olümpiajärgse eufooria. Aga suusaspordi MM oli eestlaste jaoks juba niigi omandanud vaat et olümpia tähenduse.
Veerpalu, kelle klassikatehnikat toodi eeskujuks kogu suusamaailmale, kuldmedal 2001. aasta Lahti MM-ilt oli eduteel juba oodatud jätk. Kuni järgmisel talvel sai iseseisev Eesti riik oma esimese kuldmedali taliolümpiamängudelt: Andrus Veerpalu jõudis ihaldatud võiduni 15 km klassikarajal. Vähe sellest. Autasustamispoodiumil seisid korraga kaks Eesti suusatajat, sest pronksmedal kuulus teisele Mati Alaveri õpilasele, Jaak Maele.
2003. aasta MM-võistlustel Val di Fiemmes triumfeeris Kristina Šmigun, kes võitis koguni neli medalit, neist ühe kuldse. Treener Anatoli Šmiguni suur töö oli vilja kandnud. Tõusuteel olevale Eesti suusaspordile saabus aga tõeline võiduhetk 2006. aasta Torino talimängudel, kus kolmel päeval kõlas olümpia suusastaadionil Eesti hümn. Kolm olümpiakulda Kristina Šmigunilt ja Andrus Veerpalult tõstsid väikese Eesti sisuliselt maailma parimaks murdmaasuusamaaks.
Tõeks oli saanud jahmatav fakt: Eesti võitis murdmaarajalt sama palju kuldasid, kui kolm suurt Põhjala suusariiki Rootsi, Norra ja Soome kokku!
Eesti edukus suusaspordis ei väljendu aga ainult olümpiamedalites. Võrdväärne nendega on kindlasti Raul Olle võit 2000. aasta Vasaloppetil, milline au on saanud osaks vaid vähestele suusatajatele.
Edu ja medalivõidud oleks aga suure tõenäosusega olemata, kui puuduks arenev ja toimiv kodune organisatsioon. See, mis jäi mõnegi jaoks medalite varju. Aga just see on võimaldanud hoida atraktiivsena kodust suusaelu ning tõestada maailmale, et eestlased ei oska ainult ise võita, vaid ka suurvõistlusi korraldada.
Seda kinnitavad FIS maratonide sarja kuuluv Tartu maraton, alates 1999. aastast Otepääl toimuvad murdmaasuusatamise MK-sarja osavõistlused ja suvine Saku Suverull, mis aitab suusasporti tähelepanuorbiidil hoida aastaringselt. Ning veel paljud teisedki väiksemad rahvusvahelised mõõduvõtmised, millega Eesti edukalt hakkama saanud.
Samas ollakse suurte võitude kõrvale ametis ka järelkasvu koolitamisega, homse päeva kindlustamisega. Noorte suusavõistlused ja toimivad sarjad aitavad kindlustada, et uued Šmigunid, Veerpalud, Maed, Olled ei läheks spordile kaduma. Sest Eesti suusasport ei ela ainult tänases päevas, vaid toimib pidevas arengus. Organisatsioonis, mis viimase kümne aastaga on saanud eeskujuks kogu Eesti spordile. Mida näitab ka suusasportlaste ja treenerite iga-aastane võiduparaad aasta parimate valimistel.
Kõik see kokku on aidanudki kujundada suusatamisest eestlaste jaoks rahvusliku kaaluga spordiala. Oleme viimase kaheksa aastaga arenenud esimesest medalist maailma esimeseks suusamaaks. Ning 85 suusa-aasta järel võime liialduseta öelda: suusatamine on Eesti rahvussport.
Edasi loe juba Tiit Lääne raamatust „Suusatamine – Eesti rahvussport“
Tutvu Eesti suusajalooga siit.
