Lootustandev tulevikutegija Donatas Narmont saamas juhiseid Nelli Differtilt, kuidas vehklemises läbi lüüa.
Möödunud nädalavahetusel Marrakeshi MK-etapil teise koha saavutanud Eesti epeenaiskond on seljatanud viimaste aastate mured ning liigub sihikindlalt edasi lootuses lähenevatel tiitlivõistlustel tugevaid esitusi teha. Küll aga, murekohti siiski jagub mõeldes just vehklemise pealekasvule. Koondise üks raudvara Nelli Differt rääkis Spordime portaalile pisut värsketest võistlusmuljetest ning oma tulevikumõtetest, sest tippspordis on alati pilk edasi suunatud järgmise trenni, järgmise võistluse suunas.
Nelli, täna on 1. aprill. Kas keegi on jõudnud nalja sulle juba teha või kuidas üldse tundub, on nali ja huumor veel moes või on elu liiga tõsiseks läinud?
Kahjuks pole keegi jõudnud aprillinalja teha veel, olen täna kohtunud ainult oma abikaasaga. Selles osas olen nõus küll, nalja tegemist sellisel kujul on jäänud tõesti vähemaks, rohkem on igasugu lühivideoid ja sotsiaalmeediast leitavaid asju, mitte sellist vahetut inimestevahelist nalja. Siga lendab vist kedagi ära ei lollita enam.
Liikudes möödunud nädalavahetuse võistluste juurde, siis millised su muljed nüüd mõni päev hiljem on?
Esimene mulje võistlusest oli väga suur kaos, mis seal kohapeal toimus. Ajakava, korralduslik pool oli niivõrd kehv, mis esimese emotsiooniga jääb meelde, kui matšid ise. Viimane päev venis meeletult pikaks ja kui lõpuks peale kella 22 õhtul hotelli jõudsime ja süüa normaalselt saime, siis see tõesti jääb rohkem isegi meelde. Küll aga, vehklemise ja võistluste poole pealt ütlen, et võistkond oli väga kokkuhoidev, toetasime palju teineteist. Kui ühel ei tulnud hästi välja, siis teised suutsid õigel hetkel ära päästa neid matše, mistõttu tiimi- ja koostöö sujus väga kenasti meil omavahel.
Kuidas tundub, mis seisus Eesti eppenaiskond hetkel on? Tundub, et läheb hästi ja järjest paremuse poole taas.
Meil on väga kogenud sportlased naiskonnas, kõik oskavad vehelda ja pigem on olnud häda selles, et ei ole olnud sellist ühtset hingamist või on kellegi peale loodetud liiga palju, aga praegu tundub, et kõik teevad hästi oma ära, pingi poolt kostab toetust, omavaheline rivaalitsemine puudub. Olukord tundub tõesti hea, aga samas, kui me vaatame tulevikku, siis meie pink on kahjuks väga lühike ning suur mure on järelkasvu pärast.
Julia Trynova on küll peale tulemas, paar lootustandvat tüdrukut paistab veel, kes on 14-15- aastased, aga häda on selles, et meil on ära kadunud 20ndates vehklejad. Seda põlvkonda on vahelt kõvasti puudu jäänud. Vehklemise juhid peaksid veel enam mõtlema, kuidas noori rohkem hoida, motiveerida ja kaasata selles spordis isegi, kui võistkonda päris veel ei mahu. Oluline on säilitada nendes soov vehelda ning toetada nende arengut. See, et Julia meiega kaasas oli, andis talle kõva kogemuse nähes, millised on üldse täiskasvanute võistlused.
Aastate jooksul on olnud tegelikult üsna palju perspektiivikaid tüdrukuid, ma arvan, et paljudel ongi saatuslikuks saanud, et kui ees on 6 tugevat naist ja kohti koondises 4, siis ilmselt nad ei näinud seda võimalust tiimi üldse pääsedagi. Alaliidu poolt ei ole neid piisavalt kaasatud ja toetatud, mistõttu kuidagi ei säilinud nendes seda motivatsiooni jätkata. Selliseid n-ö hulle, nagu mina, kes pea ees vastu seina lähevad, mis sest, et aastaid koondisesse ei saa, selliseid sportlasi lihtsalt on hästi vähe. Tänapäeva vehklemismaailmas on keeruline, sest vehklemine ei ole just spordiala, kus liiguksid suured rahad, mistõttu mingil hetkel sa pead seda tegema töö kõrvalt või vanemate toel, et üldse kuhugi jõuda. See ei pruugi tunduda just eriti perspektiivika väljavaatena noorsportlaste jaoks.
Kuidas maailmas trendid ja liikumised on põlvkondade vaheldumise tasandil?
Väga paljud võistkonnad võtavad noori ka juba koondisesse vehklema, et pakkuda neile vajalikku kogemust. Eesti ongi üks väheseid riike, kus meil on jäänud kogemusele toetuv koondis, mujal on trend pigem ikkagi põlvkondadevahetus ning vaheldumine.
Uus peatreener on värskelt valitud, milline tema roll olema peaks, millest ise puudust tunnete?
Peatreeneri roll peaks olema otsuste tegemine. Ta on persoon, kes peab lõpliku vastutuse võtma ja oma sõna maksma panema. Ma loodan, et uus peatreener ongi nüüd see isik. Võistlustel Marrakeshis näiteks, Julia Beljajeva ei saanud vehelda, siis sellega langes küll ära otsus, kes üldse peale läheb, sest meil ainult kolmekesi oligi see võimalus, aga neid otsuseid eeldaks muidu peatreenerilt. Samuti korralduslik pool – organiseerida treeninglaagrid, lennupiletid jm. Loomulikult ta ei pea tulema õpetama meid vehklema, sest seda iga sportlane teha oskab, aga kindlasti nõu ja abi raja kõrvalt ta anda oskaks.
Millised su enda järgmised plaanid on?
Õnneks saab nüüd õige pisut puhata ja siis juba keskenduda üldfüüsilise ettevalmistuse parendamisele, sest järgmised võistlused on alles mai alguses Eesti meistrikatel. Mais tuleb samuti üks individuaalne Grand Prix etapp ning võistkondlik MK-etapp Hiinas, kuhu me pole kindlad veel, kas me sõidame, kuna Euroopa meistrikad jäävad ajaliselt liiga lähedale. Praegune ettevalmistus suures osas hakkab olema fokusseeritud suvistele tiitlivõistlustele, et olla seal võimalikult heas vormis.
Kas võib väita nüüd, et epeenaiskond on täie rauaga tagasi ning viimaste aastate intriigid on seljatatud?
Intriigid on nüüdseks vaibunud, oleme leidnud n-ö ühise keele, millega edasi minna. Motivatsiooni ja tahet on suvistel tiitlivõistustel üks korralik tulemus üle pika aja ära teha ning selle nimel koostööd teeme.
