Pärast Müncheni Euroopa meistrivõistlusi jõudis tihe suvine kergejõustikuhooaeg lõpusirgele, jäid veel ainult suurte rahvusvaheliste sarjade mõned osavõistlused, millest kõige prestiižikam – Wanda teemantliiga lõppvaatus ehk finaalvõistlus – toimub 7-8. septembril Zürichis. Mitmevõistluse hooaeg saab lõpu 17.-18. septembril Talence’is ja loodetavasti on seal stardis ka mõni Eesti mitmevõistleja.
Lõppevat suve võib nimetada maailmas ka „vabanemishooajaks“, kus võistlused said toimuda ilma koroonapiiranguteta või olid need siis minimaalsed. Samas toimusid tagantjärele mitmed eelnevatel hooaegadel ära jäänud rahvusvahelised tiitlivõistlused, mis tegi võistlushooaja süsteemituks ja suhteliselt kirjuks. Kuid see on ikka parem, kui see, et võistlused ära jäävad. Arvatavasti lähiaastatega loksub rahvusvaheline võistluskalender oma loogilisse rütmi.
Selle suve maailmakergejõustiku tippsündmuseks oli 15.-24. juulil Ameerika Ühendriikides Eugene’is toimunud maailmameistrivõistlused. Kuigi osa võtnud riikide arv oli 179, oli see siiski väikseim alates 1991. aasta Tokyo MM-ist. Aga kergejõustiku kandepinna kvaliteetset laienemist peegeldab riikide arv, kes võitsid kuldmedalid (29) ja riikide arv, kelle sportlased jõudsid finaali (81). Läbi aegade oma esimese MM-i medali võitsid sellised riigid nagu Peruu, Kasahstan ja Nigeeria. Võistluse kvaliteedimärgiks oli 13 MM-i rekordit ja kolm fantastilist maailmarekordit (Sydney McLaughlin 400 m tõkkejooksus 50.68; Tobi Amusan 100 m tõkkejooksus 12.12; Armand Duplantis teivashüppes 6,21).
Asi, mis mõjutas MM-i „nägu“ ja erinevate riikide koondisi, on USA üliõpilasport ehk NCAA võistlussüsteem. Ameerika Ühendriikide kergejõustiku ja murdmaajooksu treenerite assotsiatsiooni (USTFCCA) meediadirektor ja analüütik Tom Lewis tõi välja USA ülikoolide spordi mõju maailma kergejõustikule: 21.2% (363) sportlasi, kes võistlesid MM-il, on osalenud või osalevad Ameerika üliõpilasspordi süsteemis ja kokku oli neid sportlasi 71 riigist. Need sportlased võitsid MM-il 37 individuaalset medalit (14-12-11) ja hea on tõdeda, et see sama võistlussüsteem „toidab“ ka Eesti kergejõustikku.
Eesti kergejõustik tõestas sel suvel jälle oma kuulumist nende alade hulka, kus Eesti sportlane on võimeline võitma medaleid rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt. Erinevate vanuseklasside tiitlivõistlustelt võideti hulgaliselt medaleid ja suvehooaja krooniks oli Janek Õiglase poolt Euroopa meistrivõistlustelt võidetud pronksmedal kümnevõistluses, millega ta täiendas tiitlivõistlustel medaleid võitnud mitmevõistlejate nimekirja.
Tagantjärele vaadates tegutses Janek Õiglane väga targalt, kui jättis MM-i kümnevõistluse pooleli, kuna ta polnud seal parimas löögihoos. Peale MM-i sai vigastatud pöiale rahu anda ja tegeleda aladega, millega tuli veel vaeva näha ning tasuks Euroopa meistrivõistluste kolmas koht. Ja õige otsuse tegi ka EKJL, kes vaatamata MM-il katkestamisele lähetas Õiglase EM-ile.
Kuna Eestis on tippkümnevõistlejaid (8000+) piisavalt palju, siis see tagab selle, et praktiliselt igal tiitlivõistlusel on üks või teine mitmevõistleja medalikonkurentsis. Sealjuures selle aasta sisemaailmameistrivõistlustel Belgradis saavutas 7-võistluses neljanda koha Hans-Christian Hausenberg. Ainult kahju, et kõikidele Eesti tublidele kümnevõistlejatele ei jätku alati kohta tiitlivõistlustel.
Suvise Eesti kergejõustiku „tulemuseks“ võib pidada Rasmus Mägi 400 m tõkkejooksu rekordit ajaga 47.82. Kahjuks jäi vigastuse tõttu Rasmusel elu parim vorm MM-il realiseerimata ja hooaeg tuli pooleli jätta, et uuel hooajal tervena tagasi tulla.
Kui MM-i eel tõstatus küsimus, kes esindab Eesti naiskergejõustikku MM-il, kes saab selle ühe vabapääsme sinna, siis praktiliselt viimasel minutil sai reitingu alusel MM-il võistlemisõiguse 17-aastane Karmen Bruus. Kui Karmenil omavanuste (U18) Euroopa meistrivõistlustel asjad ei klappinud veel, siis mõned päevad hiljem sai tehtud vigade parandus, kui Eesti omavalitsuste suvemängudel Käärikul ületas ta 1.90. Tõeliselt lõi täht särama MM-il, kus Karmen saavutas Eesti rekordit kordava tulemusega 1.96 seitsmenda koha. Vahemärkusena, et Anna Iljuštšenko ületas sama kõrguse alles 25-aastaselt. Oma head vormi ja võistlejanärvi näitas neiu ka U20 maailmameistrivõistlusel Calis, kus võitis tulemusega 1.95 maailmameistritiitli ja tegi seda viimasel, kolmandal katsel. Karmeni näol on tegemist treener Mehis Viru järjekordse meistriteoga, mis ilmekalt peegeldab treeneri suurt meisterlikkust osata voolida maailmaklassi kergejõustiklasi.
Kaheks ägedaks Eesti kergejõustiku selle aasta projektiks olid meeste maratoni ja 4×100 m teatejooksu projektid. Ja mis kõige olulisem selle juures, algatus ja idee tuli meestelt endilt. Nende kahe projektiga ühendati individuaalne sooritus ja võistkondlik tegevus ühtseks tervikuks. Meeste maratoniprojekt tõestas ilmekalt, et väheste asjadega, aga süsteemse töö ja ühise eesmärgi nimel on võimalik palju saavutada. Seda kinnitas Tiidrek Nurme, Roman Fosti ja Kaur Kivistiku poolt saavutatud võistkondlik 6. koht EM-il maratonis. Loodame, et see projekt jätkub ja lisandub ka uusi mehi nagu Karel Hussar ja Leonid Latsepov. Kuigi 4×100 m võistkond ei jõudnud EM-ile, aitas see kõvasti kaasa Eesti sprindile. Toimusid mitmed ühistegevused ja laagrid. Usun, et järgmistel tiitlivõistlustel on Eesti teatevõistkond või -võistkonnad juba stardis.
Kergejõustiku üheks suureks arengumõjutajaks maailmas on kriteeriumid, mille alusel on võimalik pääseda tiitlivõistlustele – selleks on vastav norm või siis koht reitingutabelis. Sealjuures on normid viidud väga kõrgeks ja seepärast ongi maailma kergejõustikujuhtide poolt välja mõeldud aken, mille kaudu on sportlastel võimalik tiitlivõistlustele pääseda. Eesmärgiga, et läbi võistlemise võitleksid sportlased välja koha tiitlivõistlusteks. Maailmas ja ka Eestis on selles osas erinevaid arvamusi, kuid kui vastav süsteem on täna töös, siis tuleb see panna enda kergejõustiku heaks tööle. Parimaks näiteks selles osas on soomlased, kellel oli MM-il 30 ja EM-il 75 sportlast, mis on pea kaks korda rohkem, kui Doha MM-il 2019 või Berliini EM-il 2018. Soomlased said hästi aru, et on vaja hulgaliselt reitinguvõistlusi, kus nende sportlased saaks teenida vajalikke punkte, mis avaks tee tiitlivõistlustele. Vastavalt sellele ehitati üles ka suvine võistluskalender. Üheks heaks näiteks oli 25.-26. juunil Oulus toimunud spetsiaalne reitinguvõistlus (Valkean kaupungit kisat – Rankinkilpailu), mis oli viimaseks kuupäevaks, mil läks lukku MM-ile pääsemise kriteeriumite täitmise aeg. Aga Soome meistrivõistlused toimusid 4.-7. augustil Joensuus ja peale seda läks lukku EM-ile pääsemise kriteeriumite täitmine. Selline lähenemine tagas ka kvaliteedi, mida näitab suur võidetud medalite hulk Müncheni EM-il võrreldes varasemate selle sajandi EM-idega.
Ka meie Eestis peame suutma tagada talvel 2-3 ja suvel 8-10 tugevat reitinguvõistlust, kus Eesti kergejõustiklased saaksid koguda vajalikke reitingupunkte, mis tagaks pääsu tiitlivõistlustele. Spordiürituste Korraldamise Klubi poolt varasematel aastatel korraldatud Kuldliiga uuesti käivitamine oleks hädavajalik ja sobiks selleks väga hästi.
Kuigi viimastel aastatel olen olude sunnil tegelenud rohkem muude aladega ja vähem olnud seotud jooksmisega, jääb pilk ikka peale sellele, mis toimub maailma ja Euroopa jooksuradadel. Kui Müncheni maratoni võitis Tiidrek Nurme kauaaegne konkurent staadionipäevilt, sakslane Richard Ringer, siis vähemalt mulle tundub, et Tiidrekul on õiged jooksud maratonis tegemata, ja ma usun, et tal on veel arenguruumi ka staadionijooksudes.
Kui jätta kõrvale üliandekas Jakob Ingebrigtsen ja Euroopasse tulnud/toodud mustanahalised jooksjad, jooksevad tänased eurooplased aeglasemalt, kui seda tegid nende eelkäijad 40-50 aastat tagasi.
Üheks ilmekaks näiteks oli Münchenis meeste 10 000 m jooks, mille võitis Etioopias sündinud pikamaajooksja Yemaneberhan „Yeman“ Crippa ajaga 27:46.13. Ja kui minna ajas tagasi, siis omaaegne 1978. aasta Euroopa meistrivõistluste 10 000 m, kus stardis olid „päris eurooplased“ ja kust on pärit tänaseni kehtiv Eesti 10 000 m rekord, oli hulga kiirem. Eks see kõik viitab sellele, et pikamaajooks on raske ala ja heaoluühiskonnas kasvanud eurooplastele meeldib rohkem tegeleda muude aladega.
Lõpetuseks loodan väga, et järgnevatel tiitlivõistlustel on võimalus kaasa elada jälle ka Eesti naismitmevõistlejale.
Tekst: Harry Lemberg
