Hingamisprobleeme esineb sportlastel palju rohkem, kui eeldatakse. Kuidas hingamishaigusi diagnoosida?
Sportlastest ja nende hingamisprobleemidest rääkides meenuvad enamikule ilmselt esimesena Norra astmaatikutest suusatajad. Üldine arvamus on, et hingamisprobleemidega pole võimalik suurte koormustega treenida ning diagnoosid on nii-öelda pastakast imetud, et varjata keelatud ainete kasutamist. Mõni nädal tagasi vestlesin apteekriga, kes väitis väga resoluutselt, et sportlastel ei saa olla astmat ja et astmat kasutades varjatakse dopingut. Artikli eesmärk ei ole lahata, kui mitmel Norra suusatajal on või ei ole astma. Tõsiasi on aga see, et hingamisprobleeme esineb sportlastel palju rohkem, kui eeldatakse.
Mis sümptomid viitavad astmale?
Peamine hingamisprobleem, millega spordiarstid kokku puutuvad, on astma. Astmale viitavad sümptomid on õhupuudus rahulolekus ja koormusel, raskendatud väljahingamine, vilisev hingamine, köha, ebamugavus või valu rinnus. Kui on tegemist väljendunud haigusega, siis on võimalik haigust diagnoosida terviseuuringul tehtava spiromeetria (hingamismahtude) testiga. Arst hindab spiromeetrias saadud hingamismahtude tulemusi ja juhul kui kriteeriumid täituvad, siis on diagnoos olemas ja võib edasi mõelda ravi vajadusele ning ravimite kasutamisele. Kahjuks ei mõju astma ühtlaselt. Vahel on sümptomid enam väljendunud, vahel ei tarvitse neid üldse esineda. Seega võib ette tulla olukord, kus spiromeetria testis on hingamismahud normis ning kui sümptomid ei ole tüüpilisele astmale viitavad või testitav ei oska sümptomeid võimalikult täpselt kirjeldada, siis võib diagnoos jääda tegemata. Juhul kui kaebused viitavad siiski selgelt astmale, aga spiromeetria näitajad on korras, on võimalik teha spiromeetria teste pärast bronhe laiendava ravimi võtmist või siis teatud ainetega kutsuda esile astma sümptomid. Vahel alustatakse ka prooviravi. Mõne nädala pärast korratakse spiromeetria testi, siis võrreldakse seisundit enne ja pärast ravi alustamist. Astma on tihti seotud allergiatega, seetõttu on sageli vajalik teha ka uuringud eri allergeenide suhtes, et leida astma põhjustajaid.
Kuidas avastada koormusastmat?
Koormusastma puhul tekivad astmale iseloomulikud sümptomid koormusel või pärast koormust. Koormusastma haigusena on kindlasti aladiagnoositud. Ilmselt väga paljudel juhtudel põhjendatakse sportlase halbu tulemusi vale treenimisega või lihtsalt halva kehalise vormiga. Koormusastma riskirühm on vastupidavusalade sportlased, kes treenivad külmas ja kuivas õhus (suusatajad, uisutajad jne). Peale selle on vastuvõtlikud sportlased, kes treenivad kohtades, kus esineb palju allergeene või tolmu (halva ventilatsiooniga saalid, tolmused teed). Koormusastma diagnoosimine ei ole keeruline, kuid nõuab aega. Tehakse spiromeetria test, millele järgneb 8–10 minutit kiiret jooksu ning pärast koormust tehakse 30 minuti jooksul mitu spiromeetria testi. Tulemusi võrreldakse enne koormust saadud tulemustega ja nende põhjal otsustatakse, kas esineb koormusastma või mitte. Juhul kui tekib kahtlus, et võib olla koormusastma, oleks hea spordiarsti juba eelnevalt teavitada, et osataks ka uuringule mineva ajakuluga arvestada.
Mis põhjustab köha?
Köha võib olla nii astmale kui ka koormusastmale viitav sümptom. Samas võib köhal olla väga palju muid põhjuseid. Kõige tavalisem põhjus on siiski viiruslik infektsioon. Pärast palaviku ja halva enesetunde möödumist võib veel nädalaid esineda nn ärritusköha ning koormustaluvus võib olla märgatavalt vähenenud. Kui köha siiski 4–5 nädala jooksul ei möödu, siis peaks pöörduma arsti poole. Samas kui köhaga kaasnevad palavik kuni 38,5 kraadi, õhupuudus, veriköha, valud rinnus, siis ei tasuks arstile pöördumisega viivitada. Mitu nädalat kestnud köhal võib olla palju põhjuseid. Peale infektsiooni võib põhjus olla allergia (köha võib olla ainus sümptom), teatud ravimid (näiteks vererõhu ravimid, mis kuuluvad AKE-inhibiitorite rühma) ja näiteks ka reflukshaigus. Reflukshaiguse puhul tekib olukord, kus maohape ärritab söögitoru ja kurku. Üldjuhul patsiendid kaebavad kõrvetavat valu söögitorus ja maos ning teavad, mis sööke ja jooke nad taluvad ja milliseid mitte. Samas on reflukshaigus salakaval, sest peamised kaebused võivad olla kurguärritus ja köha, tekkida võib õhupuuduse laadne tunne.
Koormusest põhjustatud haigus
Koormusel tekkivat õhupuudust seostatakse enamasti astmaga, kuid mõnel juhul võib tegemist olla hoopis häälepaelte düsfunktsiooniga. Tervel inimesel sisse- ja väljahingamisel häälepaelad laienevad, kuid osal inimestel võib tekkida olukord, kus häälepaelad koormusel ahenevad ja seetõttu põhjustavad õhupuudust. Tihti võib see viia järelduseni, et need on astmahood. Kahjuks pole sellisel juhul astmaravimitest kasu ja sümptomid jätkuvad. Koormusest põhjustatud haigust nimetatakse larüngeaalseks obstruktsiooniks. Selle diagnoosimise teeb raskeks seik, et selleks on vaja teha koormustest, millele eelnevalt viiakse nina kaudu häälepaelte juurde kaamera, et selle abil häälepaelte liikumist koormusel jälgida. Samuti ei ole ravimeid, mis seda haigust leevendaksid. Kasu võib olla hingamisharjutustest, kuid vahel on vajalik teha operatsioon, et seisundit parandada.
Kuidas patsient saab arsti aidata?
Kuna paljud hingamisteede haigustest võivad olla suhteliselt samalaadsete sümptomitega, siis enne arsti juurde minekut oleks hea rahulikult mõelda, kui kaua kaebused on kestnud. Püüda võimalikult täpselt kirjeldada sümptome: kas raske on sisse või välja hingata, kas esineb köha, rögaeritust, millal ja millistes tingimustes sümptomid avalduvad, kas esineb valu, palavikku, kaal langeb ja koormustaluvus on vähenenud? Kas perekonnas on esinenud kopsuhaigusi? Kas suitsetad või keegi perekonnast suitsetab? Kui jah, siis mitu aastat ja mitu sigaretti päevas? Kas esineb allergiaid? Millised on töötingimused (kokkupuude kemikaalidega, tolm)? Millistes oludes treenid? Kas varem on tehtud kopsu- ja hingamisuuringuid? Kui jah, siis võta varem tehtud uuringud vastuvõtule kaasa. Kas esineb maovaevusi? Juhul kui patsient on neile küsimustele korralikult mõelnud ja vastused leidnud, on palju suurem tõenäosus, et arst jõuab õige diagnoosini. See aitab hoiduda mittevajalikest uuringutest, väheneb ajakulu, saab kiiremini leida lahenduse, määrata ravi ja naasta treeningule.
tekst: Taivo Väärsi | foto: internet
