Kas kasutad jalgratast igapäevase transpordivahendina ning tabad end vahel mõttelt, et kas peaks hooldusest läbi hüppama ja laskma ekspertidel ratas üle vaadata? Rattaekspert Andres Lekko oskab sellele küsimusele vastuse anda.
Tekst: ajakiri Jooksja Fotod: erakogu
Kas hoolduses käimise tihedus peaks sõltuma läbitud kilometraažist?
Liikuvatel mehhanismidel on selline eripära, et mida rohkem liigub, seda rohkem kulub. Seega, jah, kilometraaž määrab enamasti hooldusvälba. Loomulikult kehtib igal pool talupojatarkus – ära ürita parandada töökorras mehhanisme.
Kirjutan käesolevas artiklis nn tavakasutaja seisukohast, sest profisportlaste tehnika on pideva jälgimise all. Jalgratta minimaalseks hooldusvälbaks võiks olla keti venivuse vahemik. Linnaratastel, mis väga koormusi ja pori ei näe, on see umbes 3000 km, maastikuratastel umbes 800 km. Keti õigeaegne vahetamine säästab hammasrattaid ning võimaldab ühtede „hammakatega“ läbi sõita mitu ketti. See ei ole küll absoluutne tõde, sest sõidustiil võib sundida vahetama ketti ja hammasrattaid koos. Sellisel juhul soovitatakse väärikates hooldustes neid ka koos vahetada või jätkata sõitu veel topelt pikemaks kilometraažiks, sest pöördumatut kahju saanud kulumaterjali hilisema vahetamisega saab sama raha eest rohkem kilomeetreid.
Ehkki 3000 km on enamikel linnaratta kasutajatel mitme aasta kilometraaž, soovitan korra aastas siiski läbida lihthoolduse (kannab eri poodides eri nime, nt ka üldhooldus), mis maksab hetkel 35-40€. Seal kontrollitakse, kas jooksud veerevad ilma takistuseta ja kas need on sirged. Vajadusel pannakse veerema ja rihitakse sirgeks. Samuti kontrollitakse rehvide seisukorda ning vajadusel soovitatakse vahetada. Reguleeritakse pidureid, käike, lõtke. Õlitatakse ketti, pumbatakse kummid. Kui see tegevus panna ideaalkalendrisse, siis parim aeg on veebruaris, kui suusarajad hakkavad juba sulama ning töökodades ei ole veel ummikuid tekkinud. Ja nii igal aastal. Kes sõidab palju, kordab seda protseduuri ka mitu korda aastas.
Korralik peremees laseb suve lõpus teha oma rattale täishoolduse. Selle juures võetakse lahti kõik ratta lahtivõetavad määrimist vajavad sõlmed, puhastatakse mustusest ja vanast määrdest ning määritakse uuesti. See töö maksab hetkel umbes 80€, kuid on oma suure töömahu ja inflatsiooni tõttu kõige suurema potentsiaalse hinnatõusu surve all. Sel hooldusel hetkel pikemalt ei peatu, sest õunad pole veel valmis. Suvi jätkub.
Kas maanteeratturid käivad pärast võistlusi rattahooldusest läbi, et järgmiseks võistluseks oleks kõik kindlapeale korras või on nad enamasti ka ise juba nii targad ja kogenud, et saavad aru, millal on vaja minna?
See on nüüd küsimus, millele peaks vastama kahte eri moodi. Profisportlased käivad oma ratastega hooldusest läbi iga päev, pannes oma tööd teinud ratta võistkonna bussi juures kokkulepitud kohta ja mehaanikute brigaad teeb sellega seitse imet.
Mitte-profisportlased kuuluvad tavainimeste sekka ja vaatavad esmalt rahakotti ning siis ratta poole. Samuti on tavainimeste hulgas väga suur erinevus tehnika seisukorrast arusaamises. Enamasti, järgides mu teesi töötava mehhanismi mittenäppimise vajadusest, pöördutakse, kui ratas hakkab mingeid hääli tegema, on kukutud ja tahetakse kontrollida või käitub rattal midagi valesti. Muus osas toimivad võistlussportlased nagu tavainimesed – tulevad ketti vahetama ja selle käigus selguvad muud asjad. Mul on aastate jooksul olnud hulk nn püsikliente, kes käivad ratastega stabiilselt 3-4 korda aastas töökojas, et olla veendunud kogu masina töökorras olekus. Loomulikult on ka kliente, kes laekuvad siis, kui rattalt on midagi juba küljest ära kukkunud.
Mis on põhiasjad, mis jalgrattaga keset hooaega juhtuda võivad?
Kulub kõik, mis hõõrdub. Kett hõõrdub vastu hammasrattaid. Rehv hõõrdub vastu sõidurada. Tross hõõrdub oma rüü sees. Sadul hõõrdub vastu pükse, käepidemed vastu kindaid.
Kui jätta iluasjad kõrvale, siis keti venivust saab lasta töökojas tasuta mõõta. Rehvi kuluvust saab väga hästi ise kontrollida. Kuna ketist kirjutasin juba eelpool, siis räägiks siin natuke rehvi-juttu.
Maantee- ja linnaratastel tasub rahulikult üle vaadata iga sentimeeter rehvipinda, mis teed puudutab. Vaadata, et ega seal pole läbivaid lõikeid, samuti veenduda, et poleks kivikesi mustrisse kinni jäänud, et rehvi keskpaik poleks märgatavalt enam „kandiliseks“ kulunud, kui kõrvalt alad. Või hoia selle eest, et juba karkassi niidid kuskilt paistavad. Kui see kontroll on tehtud, siis tasub vaadata, ega küljelt pole rehv mingit lõiget saanud (küljed on tavaliselt õhemad kui rehvi keskosa, seetõttu nad kardavad ka rohkem vigastusi). Lõiked tekivad tavaliselt asfaldi äärelt maha sõites või valesti reguleeritud piduriklotside rehvini ulatumisel. Kui rehv on olnud väga pikalt peal (oled olnud väga tubli ja õnnelik sõitja!), tuleb kontrollida velje ja rehvi ühinemispunktis hõõrdumisest tekkida võivaid vigastusi.
Maastikuratta puhul kehtib kõik sama, kuid rehvi külgi vigastavaid tegureid on märksa rohkem, seega tuleb küljekontrollile ja hõõrdumiskontrollile ka rohkem tähelepanu pöörata.
Muudest kuluvatest osadest on kindlasti olulised piduriklotsid, kuid nende seisukorda soovitan lasta hinnata professionaalil. Samuti trosside kulumist.
Mis on asjad, mida saab ise kodus ratta hooldamiseks ära teha?
Laias laastus on kodus ratta hooldamiseks võimalik, ilma tervet töökoda ostmata, ära teha 3 asja:
1. Rehvide pumpamine. Rehvil on alati kirjas soovituslik rõhuvahemik. Sõltuvalt sõitja kehakaalust ja sõidu iseloomust tuleb valida, kumba äärmusse langeda. Mina olen hoolduses pumbanud keskmise numbrini – maastikuratastel 2,5, linnaratastel 4,5, maanteeratastel 7 BAR-i.
2. Keti puhastamine ja õlitamine. Puhastad suvalise äraviskamisele määratud kaltsuga (täpselt nii palju, kui laiskus lubab) vana materjali maha ja õlitad vähese õlikogusega soovitavalt umbes 15-20 cm ketist. Ülejäänud osale kannab kett ise läbi hammasrataste õli laiali.
3. Ratta puhastamine. Jälle, laiskuse etalon vahele ja minek!
Mis on märgid, helid või tunnetused, mille ilmnemisel ei tohiks enam kaua selle probleemiga edasi sõita ja peaks hooldusesse minema?
Esimene vale heli on see, kui kuskilt käib miski mingi teise asja pihta. Püüa leida kontakteeruvad osad ja need teineteisest eraldada. Tavaliselt on transpordi käigus porilaud väänata saanud või pidur veidi paigast ära väändunud. Kui ratas oli eile oli vait, jääb ta ilmselt väikeste koduste väänamistega ka täna uuesti vait. Kui ei, siis töökotta!
Teine vale heli tekib, kui kett on mõnda aega ikalduses elanud ehk õlikannu ja keti suhe on passiivne olnud. Siis on lahendus lihtne: eelpool kirjeldatud keti puhastuse ja õlituse protseduur ning elu on jälle lill!
Muudest valedest, õigemini terve ratta juurde mittekuuluvatest, helidest peaks moodustama pika nimekirja, mille lahenduste saladused on pigem professionaalsete mehaanikute mäludes. Mida hallipäisem mehaanik, seda pikemat häälte nimekirja ta oskab menetleda. Seega – töökotta minek. Alati ei pruugi arve suur olla, aga valmis peab olema kõigeks.
Järgmistel kordadel võtame ette ratta konserveerimise teema. Seniks aga meeldivaid kilomeetreid ja loomulikult – nael kummi!
