Ultrajooksu uus tõusev täht Mari Boikov võitis tänavu peaaegu kõik, mis võita andis ning püstitas Haanja raskel rajal 100 km distantsil uue Eesti rekordi: 9:50.27,6! Mis aga sellele eelnes?
Tekst: Meelis Koskaru Foto: Scanpix
24.veebruari Rakvere talvemaratoni II etapp tuli Marile üsna ootamatult. Enesetunne polnud kiita ja täie jõuga pingutada ei saanud. Hommikul Rakverre sõites näitas termomeeter koguni 19 külmakraadi. Päike siiski soojendas ja võit tuli ajaga 3:36! Otepää-Tartu maraton 30. märtsil oli Maril juba enesetunne väga hea ning võiduaeg 3:27.16 tähendas uut isiklikku maratonirekordit. Mari tähtsaim start saabus aga juuni keskel Laulasmaa Ultra näol.
Ehkki 168,8km pikkust distantsi polnud Mari varem jooksnud, ei jäänud ta isegi pärast võitu endaga rahule. Nimelt võttis ta pärast 100 km läbimist võistlust kergemalt, lubas endale vahepeal isegi kõndimist ning edasist liikumist finišini jooksmiseks nimetada ei soovinud. Järgmisel aastal loodab Mari seda vaimset vajakajäämist parandada, seda enam et distants pikeneb 211 kilomeetrini. „Et Spartathloniks valmis olla!” selgitab naine ning põhjendab, et just looduslikud raskused sobivad talle. „Kasvõi tuul, vihm ja lumi, aga mitte sisehallis ringitamine!”
Enne Haanja 100 triumfi püstitas Mari SEB Tallinna maratonil isikliku rekordi: 3:09.33, mida oktoobri algul Tartu linnamaratoni võites veelgi 6 minuti jagu parandas! Haanjas saavutas ta aga lõpuks midagi sellist, millega ka ise rahule jäi. Ta seljatas 20-aastase Eesti rekordi 100 km distantsil, ja seda väga raskel maastikul!
Karate ja tennisetrennist vabatahtlikult jooksma!
Mari peres on spordist alati lugu peetud. Näiteks tema ema tegeles nooruses suusatamisega. Mari alustas tennisetrennist, kus käis kokku neli aastat. Ehkki ema põhiline spordisõnum on tänini, et Mari üle ei pingutaks toetatakse koos abikaasaga tütart kõiges. Tenniseaastaid nimetab Mari arendavateks, kuid möönab, et võistlussportlast temast sellel alal ei saanud. Küll aga meenub talle tenniselaagrite ajast huvitav karistusviis kõikvõimalike üleastumiste eest – jooks Kuutsemäele ja tagasi. Ja arvake ära, kes oli ainuke, kes seda vabatahtlikult tegi? Muidugi Mari!
„Et just pikemad jooksud mulle sobivad, mõistsin üsna varakult. 11 – 12-aastaselt tuli peale mingi tervisliku eluviisi maania ja siis hakkasin esmakordselt iseseisvalt jooksmas käima,” räägib Mari, kes algklassides käis paaril korral karatetrenniski, aga see jäi pooleli pärast seda, kui ta pidi tirelit tegema. Seda kõigi laste lemmikharjutust kartis Mari paaniliselt veel palju aastaid hiljemgi. Rahulolematust tuli ette ka kehalise tundides, kus Mari meenutab õudusega õpetajat, kes teda igasuguste harjutuste tegemisel end äpuna tundma pani. Alles gümnaasiumis õnnestus Maril pärast õpetaja vahetust kehalise tundides hirmuta käima hakata.
Maratonipisik Lapimaa matkareisilt!
Gümnaasiumi järel mõistis Mari lõplikult, et jooksmine on tema elustiil ja kui pikemat aega spordist eemal olla, läheb ka ülejäänud elu paigast ära.
2010. aastal kohtusime ühisel spordireisil Lapimaale ning märkasin juba tookord, et samal ajal kui ülejäänud seltskond seljakottide raskuse all ägas, hüples Mari väga kerge jalaga kivilt kivile. Ta piirdus Põhja-Norras küll ainult poolmaratoniga, kuid väidab, et just Lapimaalt leidis ta maratonijooksuks vajaliku entusiasmi. Juba sama aasta sügisel jooksis Mari Tallinnas oma esimese maratoni. Aeg 4:16 ja mitmed algajatele tüüpilised vead nagu joogivee ebapiisav tarbimine tõid Mari ruttu maa peale tagasi. Ta vajas uut ergutust. Õnneks märkas Mari varakevadise Otepää-Tartu maratoni infot ja otsustas märtsikuu miinuskraadide ja lumetuisuga jooksu kaasa teha. Kõik läks hästi ja süda maratonijooksule oligi kaotatud.
2011. aastal läbis Mari Mulgi ja Tallinna maratoni ja viis isikliku rekordi Vana-aasta heategevusmaratonil 3:37 peale. Aasta viimasel päeval proovis ta esimest korda ka maratonist pikemat distantsi. „Viimase öö unistusel” läbitud 89 km tõid esikoha ning auhinnaks kutse 2012. aasta Laulasmaa Ultrale. Paraku sai ülesmäge kulgenud karjäär põlvevalude tõttu tagasilöögi ning 2012. aasta esimene pool oli Marile väga nutune.
„Sel hetkel kaalusin tõsiselt, kas poleks parem üldse jooksmisest loobuda. Aga ma ei teinud seda. Põlv andis tunda, kuid ei takistanud jooksmist,” räägib Mari, kes pani end seejärel kirja Hiiumaa maratonile. “Järgneva pooleteise nädalaga tegin paar jooksu, üks neist pisut üle kahe tunni. Valus oli, kuid mitte võimatult. Õppisin kasutama kinesioteipi ja ostsin veel mingi jubina, mis põlve ümber tõmmata.”
Rõõm, pisarad ja eneseusk
Hiiumaa maraton toimus külma ja vihmase juunikuu algul. Mari põlv ei valutanud enam. “Olin ta igatepidi kinni teipinud, tagataskus valuvaigistid nii sissevõtmiseks kui ka pealemäärimiseks,” meenutab Mari, kelle puudulik ettevalmistus andis tunda juba pärast 21 kilomeetrit üha kangemaks muutuvate reielihaste näol. Keerukamaks tegi olukorra ka tugev vastutuul ja üha tihedamalt kallav külm vihm. “Mul pole kunagi olnud nii rasket viimast 10 kilomeetrit kui need, mis ma Hiiumaal läbisin, aga ma ei hoolinud sellest,” sõnab Mari. “Kolmas koht ja aeg 3:55, tundsin end nagu olümpiavõitja – ma sain joosta ja olin jälle mina ise, ma olin jooksja!”
Rõõm jäi siiski üürikeseks. Pärast Hiiumaa maratoni sai selgeks, et Mari oli taas üle pingutanud. Põletik oli ägenenud ja Laulasmaa Ultrani jäi vähem kui kaks nädalat. Mari lootis jälle imele, mida aga ei tulnud. Juba enne 37. kilomeetrit oli selge, et valude tõttu enam jätkata ei saa. Ta võttis oma haamri (see anti auhinnana kõigile, kes vähemalt 21 km jooksid) ja lonkas autosse.
“Tagasiteel Tallinna võitlesin pisaratega. Miks? Ma ei taha ju rikkust või kuulsust ega võimu. Tahan joosta ja tõestada, et ma ka midagi oskan ja olen milleski hea, võib-olla isegi andekas,” põrutab Mari. “Seekordne pettumus oli eriti valus. Just selle ürituse nimel olin ju treeninud pool aastat! See oli minu võimalus silma paista – alal, millega tegelevad vähesed, ainult “hullud” –, aga see purunes kildudeks nagu helesinine unistus.”
„Ma kapseldusin endasse – viha annab uskumatult jõudu – mõneks ajaks. Trotsides valu, väsimust ja tüdimust, tegin iga päev poolteist tundi üldfüüsilist – kõiki harjutusi maksimumi – , lisaks spetsiaalseid reielihaste harjutusi. Ülejäänud päeva kõndisin või sõitsin rattaga,” meenutab Mari, kes ka joonistamisest lohutust leidis.
Kõiges oli süüdi Jõelähtme karu?
End 21. juulil 2012 peetud Mulgi maratonile kirja pannes lootis Mari endiselt imedele. Ta lubas maratoni pühendada Itaalia jalgpallurite pisaratele ja tõelistele Eesti karudele, kes tegelevad pikamaaujumisega, käivad Pirital jooksmas ja Jõelähtmel golfi mängimas. Tulemuseks: 3:41 ja võit! „Tunne oli fantastiline! Ju siis oli organism kenasti puhanud ja samas füüsilist jõudu mõnevõrra juurde tulnud,” arutleb Mari, kel tagasilöökidest ja kaotustest oma kindel arvamus. „Ma ei näe kaotusena seda, kui teised mind edestavad, vaid seda, kui ma ei suuda ennast kokku võtta või jätan midagi pooleli,” selgitab ta. „Pärast 2012. aasta Haanja100, kus mul jäi üks ring tegemata, vihkasin end ikka põhjalikult. Ma ei lähe kunagi starti selleks, et võita teisi, vaid et võita iseennast.”
Tagantjärele süüdistab Mari kõikides äpardustes hoopis Jõelähtme karu! Kord oli Maril kindel plaan minna Piritale jooksma, aga eelmisel päeval sealkandis ringi lippamas nähtud karu sundis plaane muutma. Naine läks hoopis Rocca al Mare ja Nõmme terviseradadele ning just seal tabas teda vigastus!
Eesmärkidest rääkides Mari midagi utoopilist välja ei paku. Soovib tulevikus Spartathlonile jõuda ja joosta maratoni alla kolme tunni. Samas rõhutab ta, et võistlus ei käi kiiruse või tugevuse peale, vaid eesmärk on olla kõige õnnelikum!
Isiklikku:
Mari Boikov
Sündinud: 12.04.1988
Töökoht: Transcom Eesti OÜ kõnekeskuse klienditeenindaja
Hobid: jooksmine ja joonistamine
Rekordid: maraton 3:03.11; poolmaraton: 1:29.41; 100 km: 9:50.27,6 (Eesti rekord); pikim distants: Laulasmaa Ultra – 168,8km.
Saavutused: Rakvere talvemaratoni II etapi võit 2013; Otepää-Tartu maratoni võit 2013; Laulasmaa Ultra 168,8km võit, ajaga: 24:39.41; Mulgi maratoni 2012 ja 2013 võitja; Tartu linnamaratoni võitja 2013; Haanja100 võitja 2013, Pääsküla rabamaratoni võitja 2013.
Maratoniareng:
2010 – 4:16.10
2011 – 3:37.53
2012 – 3:32.21
2013 – 3:03.11
