Magnus Kirt
Foto: Tairo Lutter/Postimees
Odaviskaja Magnus Kirt hoidis poolehoidjate meeli ärevil kevadest sügiseni. Kaasaelamise pinge tõusis haripunkti Doha maailmameistrivõistluste finaali dramaatilises, Eesti rekordimehele õlavigastuse põhjustanud viiendas viskevoorus. Olles kurvast ja jahmatavast momendist üle saanud, võisime taas imetleda hõbemedali koju toonud spordimehe väga edukat hooaega ja talle kannatlikku paranemist soovida.
Magnus, miks ei tulnud neljal katsel nii head viset, milleks olid valmistunud ja mida olid hooajal korduvalt teinud?
See oli mu kolmas tiitlivõistluste finaal, nii enda kui ka teiste ootused olid üpris suured. Kindlasti mõjutas närvipinge, mida tundsid ka teised finalistid. Võib-olla endale sobiva rütmi leidmine võttis aega. Esimesel katsel tundsin jalgades väikest raskust, mis minu puhul on väga loomulik. Teine katse polnud tehniliselt ilus ja tunded polnud sellised, mis hea katsega kaasas käivad. Tulemus oli natuke üle 86 meetri. Katse näitas, et väga hea vorm oli olemas, see tuli ülejäänud katsetega üles leida.
Viienda katse eel sättisin sammumärki natuke äraviskejoonele lähemal, et jooksurütmi paremini kasutada, näiteks Euroopa–USA matšil Minskis see toimis. Eeldused hea tulemuse tegemiseks olid loodud. Saatuse tahtel ei saanud aga kaht viimast katset korralikult lõpuni teha.
Muidugi on tagantjärele võimatu öelda, mida suutnuksin nende ärajäänud kahe viskega. Kahjuks polnud võimalik saada täit vastust, kas olin sel korral esimest kohta väärt või mitte.
Loe intervjuud täispikkuses äsja ilmunud ajakirjast Jooksja.
