Kevad toob tänavatele ja kergliiklusteedele taas rohkem jooksjaid. Mõni paneb tossud jalga, et parandada vormi, teine tahab maandada stressi või leida vaimsele pingele tasakaalu. Kõige keerulisem osa ei ole aga alustamine, vaid sellest harjumuse kujundamine.
Jooksutreener Maris Heinaru ütleb, et algajate üks levinumaid vigu on liiga kiire start. „Inimesed alustavad sageli tempoga, mis tundub sportlik ja tubli, aga keha jaoks on see tegelikult liiga intensiivne. Kui iga jooks väsitab, kaob üsna kiiresti ka tahtmine jätkata,“ räägib ta.
Heinaru teab seda ka omast kogemusest. Esimest korda jõudis ta jooksmiseni kahekümnendates eluaastates, kui pidev alaseljavalu sundis rohkem liikuma. Algus ei olnud edukas. „Jooksin liiga kiiresti ja pingutasin üle. See ei tekitanud head tunnet ning harjumust ei tekkinud,“ meenutab ta.
Jooksmise juurde tuli ta tagasi aastaid hiljem, kui enne 30. sünnipäeva tekkis võimalus osaleda tööandja toel Kopenhaageni maratonil. Seekord muutis kõike üks oluline taipamine: joosta tuleb aeglasemalt, kui esialgu loogiline tundub.
Heinaru sõnul tekib pikaajaline jooksuharjumus mitte motivatsioonipuhangutest, vaid realistlikust rutiinist. „Motivatsioon kõigub alati. Mõnel päeval tahad trenni teha, mõnel päeval mitte üldse. Harjumus tekib siis, kui liikumine muutub tavaliseks osaks nädalast, mitte eriliseks projektiks,“ ütleb ta.
Sageli arvatakse, et areng tähendab ainult pikemaid distantse ja raskemaid treeninguid. Tegelikult toob tulemuse järjepidevus. „Kolm rahulikku jooksu nädalas annab enamasti rohkem kui üks väga raske treening üle pika aja,“ selgitab Heinaru.
Lisaks füüsilisele vormile mõjutab jooksmine paljude jaoks ka vaimset heaolu. Uuringud on näidanud, et regulaarne jooksmine võib parandada meeleolu, vähendada stressi ja toetada emotsionaalset tasakaalu.
Heinaru sõnul aitab jooksmine sageli mõtteid korrastada. „Mõne jaoks on see päeva kõige rahulikum aeg. Ei pea kogu aeg midagi saavutama – vahel piisab lihtsalt sellest, et liigud ja saad pea korraks tühjaks,“ ütleb ta.
Pikaajalise harjumuse kujunemisel mängib järjest suuremat rolli ka tehnoloogia. Nutikellad ja treeningrakendused aitavad paremini mõista, kui kiiresti joostakse, kuidas keha koormusele reageerib ning millal oleks mõistlik puhata.
Huawei koolitusjuhi Jekaterina Mishina sõnul aitab nutikell paljudel jooksjatel vältida just kõige tavalisemat algajate viga – liiga kiiret tempot. „Sageli joostakse liiga kiiresti, sest tunnetus alles kujuneb. Kui inimene näeb oma tempot, pulssi ja taastumisnäitajaid, on palju lihtsam aru saada, milline koormus on tegelikult sobiv,“ selgitab ta.
Mishina sõnul on tänapäevased spordikellad rohkem kui sammulugejad. Näiteks Huawei Watch GT Runner 2 võimaldab jälgida treeningukoormust, pulssi ja taastumist ning annab jooksjale parema ülevaate, kuidas treening keha mõjutab.
Heinaru võtab teema kokku lihtsalt: „Kõige suurem viga on võrrelda ennast teistega. Iga inimese areng on erinev ja hea jooksurutiin tekib siis, kui leiad tempo, mida suudad päriselt hoida ka kuude ja aastate jooksul.“
Just see eristabki neid, kes jooksmisega päriselt jätkavad, nendest, kellel jääb see vaid lühikeseks katsetuseks.
