Sügisel täituvad basseinid ujujatega – kes supleb niisama, kes treenib sihipäraselt mingi kindla eesmärgi tarbeks. Olgu eesmärgiks lihtsalt parem vorm ja kergem kehakaal või näiteks parem ujumisetapp mõnel pikemal triatlonvõistlusel. Nagu igal muul spordialal, on ka ujumises oluline jälgida oma arengut. Sügisest kevadeni on pikk aeg ja vahepeal võistlemata on arengut keeruline jälgida. Selleks sobivad suurepäraselt regulaarselt treeningutel tehtavad kindlad harjutused, mida sooritades saab oma edasiminekut hinnata.
Ujumise testtreeningud näevad välja pigem nagu mõni tüüpiline triatloni ujumisetapp ja neid ei tohiks käsitleda kui 25 m (50 m) sprindilõike. Treenides mõneks võistluseks, oled rahul, kui näed, et 50 m sprindirajad lähevad kiiremaks. Iseenesest on igasugune areng treeningul hea märk, aga lühikeste sprintide põhjal ei tasuks pikemate distantside puhul liiga etteruttavaid järeldusi teha. Oma arengust parema ettekujutuse saamiseks võiks regulaarselt teha testtreeninguid.
Testtreeningul on tegelikult kaks positiivset aspekti – esiteks võimaldab see treeningul võistlusolukorda simuleerida ja ühtlasi annab aimu, kas ülejäänud treeningutest on ka kasu olnud ning vorm paranenud.
Testujumised võiks teha iga 2-4 nädala tagant. Kui testtreeningul on näha rahuldavat edasiminekut, annab see kindlust valitud treeningmetoodikaga jätkata, aga kui on näha tagasiminekut, siis on põhjust analüüsida seniseid treeninguid ja vajaduse korral teha muudatusi.
Tee alati testtreeningud siis, kui oled puhanud eelnevast ujumisest, vältida tasuks näiteks päev pärast pikka ja rasket ujumist testujumise läbiviimist. Alusta treeningut soojendusega (nt 200-300 m rahulik ujumine), mille käigus soorita ka mõned lühikesed (25 m) kiirendused, et keha eelseisvaks testiks ette valmistada. Seejärel uju eelnevalt paika pandud distants nii kiirelt kui suudad, aga tee seda võimalikult ühtlases tempos (mitte lõpus nn ära vajudes), lõpus jäta meelde kulunud aeg ja tee lõdvestus. Testujumise distants sõltub eesmärgist, nii on see näiteks lühema triatlonidistantsi puhul lühem, pikema puhul pikem, aga distants ei tohiks ületada eesmärgiks oleva võistluse ujumisdistantsi. Soovituslik on alustada lühemate testujumistega ja siis aja jooksul läbitavat maad pikendada. Testi eesmärgiks ei ole niivõrd tempo kasvatamine, kuivõrd selle hoidmine pikema aja jooksul. Täna ujutava 1000 m tempo ei pea olema kiirem, kui näiteks kuu aega tagasi ujutud 800 m oma, kuid oluline on, et jõuaks pikema maa vältel sama tempot (või lähedasi) hoida.
Tee alati testtreeningud siis, kui oled puhanud eelnevast ujumisest, vältida tasuks näiteks päev pärast pikka ja rasket ujumist testujumise läbiviimist.
Nagu eelnevalt mainitud, võiks iga testiga toimuda edasiminek. Kui tempo kukub märgatavalt ja arengu asemel on tagasiminek, siis on põhjust analüüsida seni tehtut ja otsida võimalusi muutusteks. Muutus peaks puudutama seda osa, milles on sinu arvates probleem ja mis arengut takistab – kui tempo oli ühtlane, ent lõpus toimus äkiline langus, siis arvatavasti on puudu vastupidavusest ja tavatreeningutel võiks pikendada ujutavaid distantse. Kui aga tempo hoidmisega oli kohe algusest peale raskusi, võib probleemiks olla hoopis kehv kiiruslik vastupidavus. Testtreeninguid võiks teha regulaarselt iga 2-4 nädala tagant, tõstes ujutavat distantsi 200 m kaupa. Alustada võiks 800 m läbimisega ning olenevalt võistluseesmärgist suurendada distantsi kuni 3000 meetrini. Viimane test võiks toimuda 2-3 nädalat enne võistlusi.
