Foto: Eesti Ujumisliit
Jürist pärit Kirke Madar kuulub 2022. aastast liblik- ja vabaujumises Eesti paremikku. Keila Swimclubi esindava neiu nimel on juunioride rekordid 100 meetri liblikujumises nii tavabasseinis kui ka lühirajal. Sel suvel stardib Kirke juba kolmandat korda juunioride Euroopa meistrivõistlustel, kus mullu õnnestus tal jõuda kahel korral poolfinaali.
See hooaeg on Kirke jaoks juunioride vanuseklassis viimane. 16-aastaselt juunioride Euroopa meistrivõistluste normi täitnud Madar läheb tänavu, kaks aastat vanemana, juunioride EM-i starti juba kogenud ujujana, vahendas Eesti Ujumisliit.
Ujumise juurde jõudis Kirke varakult tänu treener Britta Westholmile. “Mu vend käis ujumas ja mina käisin isaga tema trenni ajal lastebasseinis suplemas. Seal jäin Brittale silma ning ta soovitas isale, et ma võiksin ujumistrenni tulla. Lasteaias andis ta mulle ujumistunde ja hiljem liitusin tema treeninggrupiga,” kirjeldab Madar oma teekonna algust.
“Kokku oleme 16 aastat koostööd teinud. Ma olen talle väga tänulik. Tema käe all jõudsin ma esimest korda juunioride Euroopa meistrivõistlustele. Äge on öelda, et inimene, kes pani mind väikesena vee peale püsima, treenis mind ka juunioride EM-ini.”
Alates 2023. aastast treenib Madar Audentese Spordigümnaasiumis Peter Mankočijuhendamisel. “Üleminek Britta juurest Audentesesse Spordigümnaasiumi oli mulle vajalik. Tundsin, et mul on vaja treeninggruppi, kes pakuks rohkem konkurentsi,” seletab Madar otsuse tagamaid.
Mankočit kirjeldab Kirke kui nõudlikku, kuid toetavat treenerit.
“Peter jälgib trennis detaile ja parandab tehnikat. Ta ei anna treenerina kunagi alla – isegi kui ma ütlen, et ma ei viitsi enam, ta ei anna alla. Vastupidi – ta hakkab veel põhjalikumalt detailide kallal nokitsema. Kui teda midagi häirib, siis ta ei jäta seda tähelepanuta.”
Kirke sõnul valitseb Mankoči treeningutel kindel kord ja distsipliin, mida ta sportlasena väga väärtustab. “Kui trenn algab täistunnist ja keegi hilineb, võib ta tagasi tuppa magama minna,” jutustab ta. “Samas kui midagi on halvasti, ütleb Peter: “Okei, tule veest välja, istu ja räägime kõik selgeks.””
Kirke sõnul peab Mankoč oluliseks eelkõige sportlase pikaajalist arengut. “Peteri loogika on see, et number üks prioriteet on sportlase pikaajaline karjäär. Tore on ujuda noorena hästi, aga Peter tahab, et tema sportlased ujuksid ka peale gümnaasiumi lõppu. Seega võtame kõike rahulikult ja läbimõeldult,” lisab Madar.
Diagnoos, mis muutis hooaja käiku
Eelmise aasta juulis parandas Kirke üheksa päeva jooksul 100 meetri liblikujumise Eesti juunioride rekordit koguni kolm korda ja pääses kahel korral JEM-i poolfinaali.
Rääkides tänavusest hooajast, ei püüa ta oma sõnu siluda. “Alates sügisest ei ole ma oma vormiga rahul ja motivatsiooni leida on olnud keeruline,” tunnistab neiu ausalt.
Möödunud aastal sai ta teada, et pideva väsimustunde taga on tõsisem põhjus kui pelgalt motivatsioonipuudus – Madaril diagnoositi astma. “Ma ei ole vist enne kunagi päriselt normaalselt hingata saanud,” märgib ta nüüd muigega.
Kirke sõnul on õige ravi enesetunnet leevendanud ja koos sellega tuli tagasi ka teadmine, et vahepeal nähtamatuks jäänud energia pole tegelikult kuhugi kadunud.
Kuigi hooaeg pole olnud kerge, on Kirke endiselt kindlameelne. “Ma ei julge endalt suurt midagi oodata, kuna hooaeg pole kulgenud plaanipäraselt. Aga tean, et annan endast JEM-il 110 protsenti. Ma ei pane endale liigseid pingeid – lihtsalt lähen ja vaatan, mis saab,” jagab Kirke oma mõtteid enne tiitlivõistlust.
Ta vaatab helgelt tuleviku poole: “Suvi annab võimaluse end uuesti täis laadida ja raskustest tugevamana välja tulla.”
Vaatamata keerulisele hooajale on distsipliin see, mis Madarit vee peal hoiab. “Isegi kui on raske, ma tulen ikka iga päev trenni ja annan endast maksimumi. See on harjumus ja muud moodi ma ei oska,” ütleb 2013. aastal ujumistreeningutega alustanud Kirke.
Kirke sportlikku teekonda on palju mõjutanud tema isa Indrek Madar, kes on lisaks muudele ametitele ka vehkleja Katrina Lehise mänedžer. “Isa on mind kõvasti utsitanud ja arvab, et teab ujumisest kõike,” naerab Kirke. “Vahepeal ajab see mind närvi, aga samas, kuna ta on spordimaailmas nii sees, siis see aitab mind tohutult. Tal on palju tutvusi ja ta leiab alati õiged kontaktid. Ta saab aru, mida mul sportlasena tegelikult vaja on. Ilma isata ei oleks ma kusagil – ilma temata ei oleks mul üldse midagi.”
Tasakaalu loob ema, kelle suhtumine on pisut teistsugune. “Ema ei tea väga täpselt, mis ajaga ma ujun, ja tema jaoks olen ma alati kõige tublim – ükskõik, mis tulemus tuleb. Kui ma eelmisel hooajal rekordeid tegin, valmistas ema mulle iga kord suure koogi. Nii nunnu!” meenutab Kirke soojalt. “See tasakaal ongi ideaalne – isa suunab ja utsitab, ema on alati uhke ja jagab kiidusõnu.”
Tänu isale on Kirkel olnud võimalus kõrvalt jälgida olümpiavõitja ja -pronksmedalisti Katrina Lehise teekonda ja raskuste kiuste tulemuse poole pürgimist. “Karantiini ajal treenisime Lehisega koos. Näha kõrvalt, kuidas ta tuli raskest ajast välja ja nüüd torkab eriti teravalt – annab mulle endalegi lootust, et elan selle keerulise aja üle ja saan lõpuks hästi ujuda.”
Unistus olümpiast
11. klassi lõpetanud ujuja mõlgutab mõtteid tulevikust USA-s. “Olen erinevate ülikoolidega suhelnud ja osadega loodud ka hea kontakt. Praegu midagi kindlat ma veel otsustanud pole.”
Kirke silmad löövad särama, kui ta räägib suurvõistluste finaalidest. “Kustuvad tuled, rahvamass, see atmosfäär – ma nii väga tahan sinna jõuda,” kirjeldab ta maailma, kuhu ta samm-sammult teel on.
“Kõige suurem unistus on jõuda olümpiale,” jätkab Kirke. “Mis tulemuse ma seal teha tahaksin, sellele ma pole veel mõelnud. Ma teen seda kõike lihtsalt selle nimel, et ujuda olümpial.”
Kirke osaleb 18.-20. juunini Tartus toimuvatel Eesti meistrivõistlustel. Juuli alguses Slovakkias toimuvatel juunioride Euroopa meistrivõistlustel stardib Kirke neljal alal, 50 ja 100 meetri liblik- ning vabaujumises.
