Seda artiklit ajendas mind kirjutama hiljuti vaadatud film Happy Gilmore 2. Tegemist on komöödiaga, mis tegelikkuses mulle eriti ei meeldinud, aga järele mõeldes – see film ei olnud tehtud mitte lihtsalt niisama rahva naerutamiseks, vaid tõi vaatajani küllalt selge sõnumi golfi olemusest, öeldes: golf on tänapäeva mõistes ajale jalgu jäänud, liialt aeganõudev, igav ja vanamoodne mäng.
Tekst: Katrin Tiitus (GolfLife Shop) Fotod: Wikipedia
GolfLife Shop edendab läbi oma igapäevase töö golfi kui spordiala ja golfi kui elustiili Balti riikides.
Olen ka kuulnud arvamust, et see film naeruvääristab eelkõige LIV Golfi, aga mulle tundub siiski midagi muud ja veel tundub mulle, et sellega nõustub ka terve plejaad filmis näitlejadebüüdi teinud professionaalseid golfimängijaid, kes oma osalusega ülaltoodud väitele justkui kahel käel alla kirjutaksid. Alustades Jack Nicklausest, Lee Trevinost, Nick Faldost, Scottie Schefflerist ja mitmest teisest maailma parimast mängijast lõpetades John Dalyga. Ka eri põlvkondade naisgolfarid Nancy Lopez ja Nelly Korda hullumaja doktorite näol olid esindatud.
The Royal and Ancient Golf Club of St Andrews on üks maailma vanimaid golfiklubisid.
Vaatame siis veidi ajas tagasi:
Maailmas on golfi või tänapäeva mõistes golfisarnast mängu mängitud juba kauem kui 500 aastat.
Enamik allikaid väidab, et golf sai alguse 15. sajandil Šotimaal, kus mehed lõid mereäärsetel karjamaadel kaigastega lambapabulaid sihtmärgi suunas. Teistel andmetel alustati seda mängu juba 14. sajandil Hollandi jäätunud kanalitel, kus samuti olid kasutusel kepid ja pallid.
Maailma vanimatel golfiväljakutel on paljud meist mänginud, samuti külastanud vanimaid klubisid.
Oma kogemuste põhjal võin öelda, et näiteks Šotimaa vanades ja väärikates klubides on aeg tõesti seisma jäänud. Gullane klubimajja pidid naised-lapsed sisenema köögiukse kaudu ja sissepääsu juures oli garderoob, kust mehed said golfiriiete peale pintsaku laenata, sest ilma pintsakuta klubi baari ei ole kombeks siseneda. Nii oli, on ja jääb ning teisiti ei saagi olla, ütlevad kohalikud.
Ka esimesed golfireeglid kirjutati üles Šotimaal ja seda aastal 1744. Võrdluseks olgu öeldud, et tennist hakati reguleerima alles rohkem kui 100 aastat hiljem, 1874. Golfireeglite suuremad ümbervaatamised on toimunud aastatel 1899, 1934, 1952, 1984 ja 2019, seda eesmärgiga parandada sõnastust ja muuta reeglite sisu arusaadavamaks. Aga üldjoontes on need reeglid ligi 300 aasta jooksul jäänud samaks. Tänapäeval vaadatakse golfireeglid üle iga nelja aasta tagant ja viimased muudatused tehti aastal 2023. Hetkel kehtib 25 reeglit koos rohkete alapunktide ja detailidega. Kõik, kes on proovinud reeglitesse süveneda, eriti väljakul küsitavasse mängusituatsiooni sattudes, võivad tõdeda, et see on üks äärmiselt keeruline lugemine.
Kõike ülaltoodut arvesse võttes jääb mulje, et jah, golf on ajaloos ja traditsioonides kinni ja ei tahagi ajaga kaasas käia. Aga maailm ju muutub ja kuidas veel! Niipalju siis minevikust.
Olevik
Vaatleks nüüd olevikku, ehk meie aja golfi ja muudatusi, mis minu 25-aastase golfitööstuse (kaubanduse) karjääri jooksul on aset leidnud. Midagi siiski on muutunud, pealispind virvendab, aga tundub, et sisu on vist samaks jäänud…
Tulen tagasi Jack Nicklause juurde. See oli aastal 2012, kui USA-s pakkus PGA of America välja golfi moderniseerimise programmi Golf 2.0. Otsene ajend oli see, et golfimängijate arv oli olnud aastaid langustrendis ja noori oli raske väljakutele meelitada. Põhjus oli ilmne, golfiharrastus on liiga aeganõudev ja ei ole kaasaegsetele aktiivsetele inimestele enam atraktiivne. Progammi eestkõnelejaks oli legend Nicklaus ise. Põhilised muudatused, mida välja pakuti, olid raja lühendamine, 9-12, mitte 18 auku, augu läbimõõdu suurendamine ja erinevate app-ide kasutuselevõtt. Sellest perioodist pärineb ka meil kasutusel olev lastele mõeldud Snag golfimäng.
Ja fakt on see, et USA-s olid programmil mitmed otsesed positiivsed tagajärjed:
– eelmise kümnendi jooksul rajati palju uusi avalikke (vs.era) väljakuid ja nn. pitch&putt väljakuid
– PGA of America juurde loodi juunioride liiga, kes korraldab noortele oma võistlusi üle kogu riigi
– avati mitmeid ülimenukaid TOP Golf keskusi, kus golfi saab proovida igaüks, see on midagi sarnast meie bowlingusaalidega
– saabus ka erinevate golfiapp’ide, GPS seadmete, kellade ja simulaatorite võidukäik
– alustati online golfitundidega ja suurendati märgatavalt alaga seotud info ja toodete promomist sotsiaalmeedias
– golfietikett muutus tunduvalt liberaalsemaks (suuresti tänu Tiger Woodsile, kes esimesena „hülgas“ traditsioonilise krae ja nööpidega polosärgi)
– praktikas hakati rakendama mõistet „ready golf“
– ja mis kõige tähtsam, golfi alustas ja mängu juurde jäi märgatavalt rohkem lapsi, noori ja naisi.
Tuginedes eelöeldule, toon välja ka mõned muudatused meil Eestis:
-20 aastat tagasi oli arvatav naisgolfarite osakaal ca 15% mängijate arvust, aastal 2024 juba 35%.
Kuna ametlik statistika selles osas puudub, siis tuginen oma ettevõtte GolfLife Shopi kliendibaasi andmetele, mingi indikatsiooni need numbrid siiski annavad
– 20 aastat tagasi olid väljakutel eelistatud lärmakad turistid peamiselt naaberriigist, kes õllepurk ühes käes ja golfikepp teises häälekalt mingit „oma asja ajasid“ ja marshalit, kes neid korrale kutsuks, polnud kuskil näha – nüüdseks on see minevik
– 20 aastat tagasi organiseerisid oma lastele võistlusi enamjaolt nende vanemad (US Kids Golf tuur Niitväljal), nüüdseks on EGL (Eesti Golfi Liit) käima lükanud Junior tuuri, kus näiteks eelmisel aastal oli 151 osalejat, lisaks veel Noorte rajamängu meistrivõistlused ja Junior Open
– samuti korraldab EGL spetsiaalset naistele mõeldud Eesti naiste karikat
– meie kõikidel väljakutel on investeeritud harjutustingimuste parendamisse ja stabiilselt toimuvad laste treeningud
– tasapisi on ajaga suurenenud scramble ja teiste niinimetatud fun-võistluste osakaal, mis aitab kaasa golfi kui fossiilse mängu ja spordiala imidži ümberlükkamisele.
Teisalt aga ei soosi väljakud 9 raja mängimisel talvel ostetud pakettvoucheriga tasumist. Tasuma peab ikka kogu 18 raja eest, voucherit nii-öelda ei poolitata. Miks mitte?
Olen mänginud ka mõnel 6+6+6 rajaga väljakul ja see on olnud väga positiivne kogemus. Valik on mängija teha, mitu rada ta mingil konkreetsel päeval soovib mängida, 6, 12 või 18. Iga 6 raja tagant on võimalus väike paus teha ja keha kinnitada, kui selleks soovi on. Samuti on selline formaat soositud
turistidele mõeldud väljakutel.
Siinkohal võib paralleeli tuua murdmaasuusatamisega, näiteks 10 km distants, kus rajal on suhteliselt igav võistlust jälgida ja ega publikut ei ole just üleliia palju. Selle sajandi algusaastatel muutusid populaarseks sprindidistantsid linnades, mis kutsuti ellu just ala populariseerimiseks, lisaks meeste-naiste segatiimid ja kohe oli suusasport vaatemänguline ning rahvas tuli raja äärde kaasa elama. Boonusena on selline formaat ka sponsoritele kordades atraktiivsem.
On selge, et golfiliit toetab eelkõige sportlikku golfi ja on seda paaril viimasel aastal teinud edukalt, aga väljakud ja klubid võiks pigem panustada klubiliikmetele, kellest enamus on ju nädalalõpu hobimängijad. Statistikagi ütleb, et meil on keskmine handicap meestel 24,3 ja naistel 32,5 (EGL). Sellise tasemega mängijale ei ole vaja lohisevaid 6-tunniseid võistlusi või mängupartnerit, kes palli otsima minnes kella käima paneb. Kas meil võetakse klubigolfi liiga tõsiselt ja aetakse saavutussport ja hobitegevus segamini?
Seda arvamust toetab ka fakt, et viimase kolme aasta, 2022 kuni 2024, registreeritud golfimängijate bilanss on 810 mängijaga miinuses (EGL). Rekordarv mängijaid oli meil „tänu“ covidile 2021 ehk siis olime jõudnud 4190 registreeritud mängijani. Teame ka, et paljud siiski mängivad oma lõbuks, aga ei pea vajalikuks teha kulutusi nii hooaja mänguõiguse kui klubiliikme staatuse eest tasumiseks, ega handicap ju ei mängi vaid ikka inimene ise.
Maailma tasemel on üheks golfi moderniseerimise püüdluseks kindlasti ka PGA tuuriga konkureeriv ja agressiivselt arenev juba eelpool mainitud LIV Golf tuur, mis toimib aastast 2022. Mängitakse küll 18 rada, aga mitte nelja vaid kolme päeva vältel. Samuti ei ole seal cut’i ehk tulemusepõhist joone alla jäämist. Ka osalejaid on ainult 48, kes jaotuvad 12-ks tiimiks versus PGA turniiride 120+ mängijat, kes võistlevad individuaalselt. Kuigi LIV Golf ei ole globaalselt veel nii suurt vaadatavust saavutanud kui PGA tuur, võib siiski öelda, et nad on sinnapoole teel.
Kindlasti on palju neid, kes minuga ei nõustu ja väidavad, et golf oli, on ja jääb rangetele reeglitele allutatud 18 rajaga mänguks – aamen! Samas, progress on edasiviiv jõud ja julgus muudatusi teha selle käivitaja.
Osadele ei meeldi näiteks kõlaritest kostuv muusika rajal, teistele jälle ei meeldi perenaise-või peremehega kaasa jooksvad koerad, 4+ flaidid, kes ise ei saa arugi, et nad midagi valesti teevad või siis arvukad alkoholipudelid võistluste auhinnalaudadel. Mulle aga ei meeldi ujumis- ja jõusaali riided väljakul. Niipalju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi.
Siinkohal tundub, et tegu oleks nagu kahe maailmavaatelise erinevusega golfile lähenemisel.
Progressiivne uus maailm ehk Põhja-Ameerika ja traditsiooniline vana maailm eesotsas Šotimaaga.
Eestis kaldume pigem traditsioonide poole ja seda tingib kindlasti ka meie turu suurus või pigem väiksus. Aga, olles väike golfiriik, on meie eeliseks paindlikkus ja võime muudatusi kiiresti ellu viia.
Suure tõuke Eesti golfi eduloo stardipauguks andis hiljuti Richard Teder, kes viis meid golfis komeedina maailmakaardile.
Tulevik
Tuleviku ennustamine ei ole väga tänuväärne töö, nagu öeldakse. Küll aga on meil võimalus ise tulevikku kujundada.
Suure tõuke Eesti golfi eduloo stardipauguks andis hiljuti Richard Teder, kes viis meid golfis komeedina maailmakaardile, seda The Openil ja võistlusspordi kategoorias. Kas selle teekonna järgmiseks etapiks võiks olla meie oma Golf 2.0 või 3.0 golfi kaasajastamise programm, millest teisedki Euroopa riigid eeskuju saaks võtta? Kõlab nagu ulme, aga samm sammult kindlalt eesmärgi poole liikudes – tehtav. Hetkel peame veel ise parematelt eeskuju võtma, pean siin silmas just Põhjamaade riike.
Lugesin ka Eesti Golfi Liidu tegevuskava aastateks 2020 – 2025 ja selle lõpuosas püstitatud küsimusi:
“Milline peaks olema tavalise golfimängija suhe klubiga ja EGL-iga? Kas pühapäevamängija arvamus jõuab klubi, väljaku või EGL-i otsustajateni? Kas üldse peaks?”
Ühtlasi tõdeb tegevuskava koostaja: “Nendele ja teistele sarnastele küsimustele täna vastust ei ole.”
Nimetatud dokument koostati augustis 2019 ehk kuus aastat tagasi ja loodetavasti on toonastele küsimustele vastused leitud.
Loodan väga, et uue tegevuskava koostamisel pööratakse rohkem tähelepanu just golfimängu moderniseerimisele, et uued arengusuunad ja tegevused saavad olema sisulised, mitte üldsõnalised,
et pühapäevamängija arvamust võetakse kuulda ja mis kõige olulisem, et leitakse toimiv koostöövorm kõikide seotud osapoolte vahel.
LIV Golf ei ole globaalselt veel nii suurt vaadatavust saavutanud kui PGA tuur, kuid nad on sinnapoole teel.
