Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, aprill 2018.
Jürgen Ligi on raudse iseloomuga sihikindel mees, kes on suutnud ennast realiseerida nii töös kui ka spordis. Ta treenib absoluutselt iga päev ega leia vabandusi, et tööl on liiga kiire või pingeline aeg. Ta on olnud haridus- ja teadusminister, välisminister, kaitseminister ja rahandusminister. Ligi on Eesti Reformierakonna aseesimees ning Riigikogu liige alates 1995. aastast. Spordis on ta silma paistnud jooksmise ja triatloniga.
Oled pärit legendaarsest suguvõsast.
Jah, geenide kaela ei saa midagi ajada. Suguvõsa on akadeemiline, eriti palju on ajaloolasi ja geograafe, õpetajaid ja teadlasi professorite ja akadeemikuni välja. Ka naabruskond oli lapsepõlves samasugune. See ei lasknud minna upsakaks, aga muutis kriitiliseks rumaluse suhtes. Enesekindlust olen kogunud väga pikkamööda, see on reegel olnud nii õppimises, töös kui spordis.
Arvatakse, et olen külmade numbrite mees, aga geneetiliselt olen humanitaar ja looduse usku. Majandust läksin õppima sellelt pinnalt, et geograafiadiplomist olin saanud mõtlemist ja silmaringi, aga mitte enesekindlust. Minus on rohkem poeeti kui füüsikut, ja ma ei räägi siin talendist, vaid kalduvusest. Valisin majanduse kui kõrvaltee võrreldes end ümbritsenud talentidega.
Milline on sinu lapsepõlve sportimise lugu?
Nakatas mu isa, aga siis oli spordi maine üldse kõrge ja alternatiive suurt polnud. Isa vist kohkus isegi, kui raskekujuliseks asi läks. Ta ei tunnustanud ega ergutanud. Aga kinkis raamatuid, tellis Spordilehte. Mind on kujundanud kitsa aja kiuste hangitud raamatud ja sporditarbed – kuul, lõuatõmbamise kang, hantlid, korvirõngas, pallid, isa kaevas hüppekasti. Ta püsis ka ise vormis.
Alguses sattusime vend Priiduga pallimängu treeningutele. Veidi võrkpalli, siis korvpall, mul ka tennis. Palli mängisime ka hoovis ja Tähtvere pargis, kooli pikapäevarühmas, samuti toas. Suvilas Peedul püüdsime joosta, hüpata ja visata, ujuma õppisin enne kooli ja külmas jões. Saime aluse ja mitmekülgsuse, puudust tunnen praeguse harrastuse vaates ainult suusatamis- ja uisutamisoskusest, kuigi neidki tegime.
Olin harjunud olema rahvastepallis kõva käsi ja hoovijalgpallis jalg, maadluses tugev ja selle üle uhke. Aga trennides oli kellelgi alati edumaa, kas ande või varem alustamise pärast. Olengi pigem mitmekülgne kui puhast jõu, vastupidavuse või kiiruse tüüpi. Murdeeas sai enesehinnang hirmsa löögi, olin harjunud võitma, aga teised kasvasid kiiresti mööda.
Kuidas jõudsid jooksmise juurde?
Korvpall tundus selles eas äkki kole ebaõiglane. Veidi jooksmas olime käinud juba enne, aga peamine, uskusin, et see on palju ausam ala, maksab ainult töö ja tahtmine. Vend Priidu kutsus Arno Matto jooksutrenni spordipäeva tulemuse eest, mina läksin üheksanda klassi sügisel järele. Vene ajal õpetati, et inimvõimetel pole piire, ja meile see meeldis.
Priit jõudis kiiresti Eesti noortekoondisesse, minu areng oli aeglasem, aga püüdsin alati teha veidi rohkem kui tema eelmisel aastal, vanusevahe on meil pisut üle aasta. Juunioride klassis jõudsin vennale järele ja hakkasin ka võitma, tal tekkisid tõsisemad huvid. Ta pidi kiiremini elama, pere looma, teadust tegema, sest lahkus koos Estoniaga 36-aastaselt.
Lõin konkurente koormustega, aga mul polnud paremiku susse. Rekordid jooksin 20-aastasena ja siis pidin jooksu juba muude aladega asendama. Aga mu religioon oli ennegi mitmekülgsus ja häbenesin oma jooksust kõhna keha. Pidin tingimata olema kõva ka kätekõverdustes, mis jooksule head ei teinud, tugeva kõhu ja seljaga. Ja see soov on jäänud. Otsin aeroobset tööd, aga saan ka jõusaalis hästi hakkama. Aga mitmekülgsuse all mõtlen siiski pea ja keha kooskõla, keha orjamine tohib mul käia ainult õppimise või töö kõrvalt.
Olin treeningute tšempion. Lõigutrennides pisikeses Tartu ülikooli kilehallis ületasin plaanide temposid ja küpsetasin ka koondisemehi, peale selle tegin hommikul aeglasema otsa. See oli hull pühendumus, tõi arengu, aga ka vigastused. Aga ma ei ole kirest siiani lahti saanud ja punnitan edasi.
Milline on sinu puhkeoleku pulss?
Parimatel aegadel oli 36–38 lööki minutis, nüüd kiirem ja ma parem ei mõõda.
Millised on sinu paremad tulemused ja tippmargid?
1980.aasta avavõistlustel Käärikul võitsin 1500 meetris ajaga 3.50,4 kõiki Eesti koondise kandidaate, parandasin isiklikku rekordit seitsme sekundiga, mis oli tohutu. See aeg on 20-aastase kohta päris kõva praegugi.
Treener Elmot Heido grupp oli täis Eesti tippe ja see andis tiivad, kui märkasin, keda suutsin trennis ära küpsetada, kuidas nii mahu- kui ka tempoplaane ületasin. Olin korraks seitsmendas taevas. Aga nädal pärast seda suurt jooksu, kui olin saavutanud suure eesmärgi jõuda Eesti koondisse, võistlesin Balti matšil palavikuga (1500 m 4.03, eelviimane). Pärast haigust sähvatasin veel 3000 meetris ajaga 8.20 ja siis oli sisuliselt kõik – aina traumad. 5000 meetris, mis olnuks mu põhiala, ei saanudki korralikku aega kirja. 1500 m 3.57 tasemel jooksin 5000 m alla 15 minuti, 3.50 pealt pakkus treener 14.10, aga ei saanud sinna poolegi.
Mõjutasid vigastused, aga vist ka treeningute intensiivsus. Aga üritamist ma ei jätnud, kuigi sääred olid viis aastat sidemetes. Põhiliselt ujumise ja suusatamise mahu pealt jooksin veel 1987. aastal 5000 meetrit 14.49. Hoidsin aeroobset põhja, aga jooksja kohta olin juba juba liiga jäme ja tönts. Esimene ülemus ütles, et muidu olen nagu kilu, aga jooksjate vahel nagu härg. Naelad sain jalga veel 1992. aastal ja kohalikke võite ka.
Sul on olnud suured unistused ja rasked traumad. Milliseid operatsioone oled pidanud üle elama?
1981.aastast alates on opereeritud kannakõõluseid, kõõluste kinnituskohti, luuümbriseid. Korra lõhuti korvpallis menisk ja korra tuli vabastada istmikunärvi. Rõhusin mitmekülgsusele ja enese kurnamisele, lootes jooksurajale tagasi pääseda. Hea on asjas see, et leidsin ujumise, suusatamise ja ratta ning suudan jõusaalis rohkem kui jooksjad või võhmaalade mehed üldiselt. Mitmekülgsem vastupidavus ja jõud on mu meelest ikkagi parem. Aga traumad pole kadunud ja pärsivad algusest peale ka triatloni.
Sina ja triatlon?
1999.aastal tegin esimese, Viitnal, naine nägi reklaami ja utsitas minema. Pojad osalesid pisikeste klassis. Ühtpidi juhus, teistpidi oli see pingutuste ja põdemiste loomulik jätk. Istusin esimest korda elus (laenatud) võidusõidurattale, jooks oli veel tugev ja ujumine loomupäraselt korralik. Praegu on tugev ainult rattasõit, jooksmises on olnud pikad pausid, ujumises olen kaotanud tehnika.
Esimesed aastad olin suur tõusja jooksuetapil, nüüd aga rattaga. Olen 20-kordne Eesti meister omavanuste hulgas. Lisa ei paista kahjuks, praegune jooksupaus on kestnud pool aastat, kand jälle ei kanna. Aga pingutus annab hingerahu ikka.
Kogu teie pere on väga sportlik, nii naine kui ka pojad.
Tõsi. Suusatamise ja üldse spordita poleks me Kajaga kokku jäänud, arvan, mu eluviis nõuab välja kannatamist ja ühine harrastus liidab. Meil sai selleks alguses suusatamine. Tema on nüüd ka klubiliselt organiseeritud, elab oma CFC-ga seltsielu ja käib laagrites, mida mina ei saanud isegi koondislasena, sätib praegugi Lapimaale minema.
Trennis on ta must palju kiirem ja osavam, aga maratonidel seni veel viisakas. Oma vanuseklassis on ta saanud Estoloppetil esikohti. Lisaks orienteerub, jookseb, sõidab rullsuuskadega.
Poegadele surusin oma kiiksu liialt peale. Nad on küll eeskujulikus vormis ja liigutavad, aga unarusse on jäänud lapsepõlve alad. Nad tegelesid judo, ujumise, korvpalli ja triatloniga, olid tänu füüsisele trennipoiste tasemel suusatamises. Tõsisem algõpetus oli neil juba lasteaias, kooli ajal tuli Lutsarite judo, väga väärt kasvatus. Sander sai lõpuks ka Eesti pronksi. Tülinorijatel on nendega olnud väga halvad kogemused, aga neid on olnud nii kodu ümber kui ka koolis.
Sportlikult judoideoloogia mulle lõpuni ei meeldinud. Ebaloomulik on panna laps kaalu hoidma, kartma traumasid, sõltuma mingist loosist, mis võib viia kokku väiksemat kasvu vanema vastasega, ja siis õhtuni nukralt oodata, kuni buss koju viib. Vahepeal mängisid nad ka korvpalli ja kui tuli triatlon, siis läksid ujuma. Oskused on alles, võtsid veel eelmisel aastal harjutamata kaksikvõidu firmaspordi võistlustel.
Olen süüdi, et koormasin neid lapsena, nii et nad võiksid end pigem rohkem koormata praegu. Aga liigagaratel vanematel on ka palju halvemini läinud. Nad siiski on vormis ja mitmekülgsed, saanud spordist hulga sõpru ja oskusi.
Kuidas taastud vaimsest tööst?
Vaimne ja füüsiline peavad olema kõrvuti, üksteist tasakaalustama, aga siiski lahku jääma. Sport ei tohi olla mulle teadus, pidev jutuaine ega analüüsimine, vaid mõttetöö kontrast – ei tohi kurnata pead. Muid treeningukavu kui vahelduse ja koormuste mahutamine päevaplaanidesse ma teha ei taha.
Kehaline pingutus peab andma peale puhkust, mitte lisakoormust, kuigi tegelikult olen sel ajal ka üsna loominguline, pigem on matemaatiline täpsus sel ajal häiritud. Oma elu olen selle kombinatsiooniga mõtestama harjunud, see on nagu identiteet, teist elu ma ei tunne ega ole proovinud. Mõnus on olla vormis ja suure kehalise jõu varuga.
Ma ei aja taga lihast, aga tunnetan, kui ta kipub lõdvaks, kuulen, mida nõuab süda ja kops, ei andesta endale ühtki ära jäetud pingutust, naudin rahulolu, mis saabub, kui see tehtud. See on ebamõistlik ja sõltuvus, eeskujuks ei kõlba, aga ma ei kahetse. Rahulolu ongi vist taastumine.
Sul on aukartustäratav karjäär. Kuidas on õnnestunud olla edukas nii erinevates ministriametites?
Ma ei lähe lahingusse tugeva põhjata. Olin enne Riigikogusse valimist kolmandat korda ülikooli lõpetamas. Sealt tuli mingi kindlus. Ka juhina hindan teadmist – tuleb teada ja usaldada neid, kes teavad rohkem, kontrolliks lasta endale seletada. See on ainus võimalus uues ametis kohaneda. Elu on näidanud ka, et pingetes ja võitlustes muutun tugevamaks, mis poliitikute puhul kipub tihti olema vastupidi – probleeme välditakse, mitte ei avata. Väga eriline on olnud positiivne tagasiside usaldamise eest.
Tunnistada tuleb, et kaitseministrina sattusin siiski üsna tundmatule maale, aga tollases süsteemi konfliktis oligi vaja pigem karakterit, mis ette võtab. See ei toonud rahva armastust ega poolehoidu, vaid hulga vaenlasi, aga järeltulijatel oli seetõttu mõõtmatult lihtsam. Rahanduses olin kohe kodus, aga sealgi oli vaja lahendada kriisi. Hariduses ja välispoliitikas jäi mu aeg üürikeseks, aga baas ei jätnud ka seal hätta. (Ligi on valitud Euroopa parimaks rahandusministriks – toim).
Kas teed iga päev trenni?
Ma ei mäletagi, millal viimati päeva vahele olen jätnud, isegi viimase jalaoperatsiooni hommikul tegin mingi törtsu aeroobset ja järgmisel päeval väntasin kergelt pukil. See ei ole mõistlik, vaid vajalik, lubab ennast mitte vihata, aga laadib ka maha mootorit, mis on mul forsseeritud. Ma ei saa elada päris normaalselt, kuna pole seda keskkoolist saadik proovinud.
Planeerin alati päeva sisse kehalise pingutamise, aga ei tee sama ala mitu korda järjest. Hoian režiimi, tean pikalt ette, kus võib tekkida liigutamisega probleeme ja ennetan neid. Ujulas, suusarajal, rattaga, kui jalad lubavad, siis joostes. Jõuharjutused on ainult täiendus, mitte trenn. Reisil hoian kinni Eesti ajast, et hommikul enne koosolekuid jooksuots teha. Varahommik annab paigast erilise tunnetuse, näeb elu, ka agulit ja põllumajandust. Korras tervisega olen teinud poolteist tundi enne hommikusööki ja siis suudan ka päev läbi istuda. Aga ka üks kilomeeter päästab päeva, või väntamine trenažööril.
Kas oled iseenda treener?
Ma ei kuula otseselt kedagi peale oma keha ja ajapiirangute, kuigi panen detailid kõrva taha. Tänavu küll käin triatleetide grupis ujumas. Aarne Kersa juhendamisel. See pakub vaimselt suurt vaheldust. Kui üksi ei kipu üle kilomeetri korraga tegema, siis koos läheb tund ja 2,5 km eri stiilis ning tempoga lõbusalt. Üldiselt ma asja keeruliseks ei aja, tempod valin mugavad ja otsad püüan teha pikad, ainult jooksus kipun midagi teravamat otsima. Riigikogus jõumasinatel panen raskused üldiselt põhja, aga pigem sel ajal, kui ilm ratast sõita ega suusatada ei luba või jalg joosta.
Kas oled end proovile pannud ka teistel aladel?
Mul on juba neli üksikala ja üks mitmevõistlus. Aga mulle meeldib, et esimese võidu sain palliviskes, neid on ka mitmevõistlustes, jõuharjutustes, sõudeergomeetril. Hoidun aladest, mis une arvel käivad, sport peab mu meelest elule rütmi andma, mitte talt võtma. Magamine, pesemine, puhkamine, lugemine peavad igasse päeva mahtuma. Aga 8 tunni suusatamine või 10 tunni triatlon sobisid mulle paremini kui lühemad otsad. Ekstreemi ei hakka proovima, mäest alla sõites olen nii ratta kui ka suusaga saamatu, aga tõusudel tugev.
Kas oled end maksimaalselt realiseerinud nii töös kui ka spordis?
Keegi ei realiseeri end maksimaalselt, vaid ainult võimaluste piires. Enda piire olen nihutada tahtnud ja ajakasutuses olla väga praktiline. Natuke nagu elumuutva mälestusena tundub üks seik, kus vanem õde küsis mingi jobutamise peale, kas mul tõesti ajast kahju pole. Äkki sealt hakkaski kogu aeg kahju.
Ma nagu valmistuksin muudkui millekski ja tahaksin saada rohkem teada, jõuda ja osata. See ei lase võib-olla nautida hetke, aga sellest olen kindlust ja elule sisu kasvatanud. Ümbruskond, milles kasvasin, õpetas tundma end üsna tühisena. Aga mingitel hetkedel olen siis taibanud, et ei saa olla kehvem, kui olen rohkem valmistunud.
Mida soovitad ajakirja Jooksja lugejatele?
Ei maksa võtta mu juttu kui soovitust. Ma ei räägikski spordist nii palju, aga ei raatsinud vanadele jooksukaaslastele ära öelda. Liikuda maksab ja ajusid iga päev liigutada, aga eeskuju ei maksa siit otsida.
Ligi puhata ei raatsi
Jürgen Ligi: „Tegin endale keskkooli ajal selgeks intervall-, kestvus-, mäkke-, kordus-, tempotreeningu mõjud, treeningu tsüklilisuse. Uuema teadusega ei ole tahtnud vaeva näha, see oleks uus sõltuvus ja reedaks põhimõtet, et sport olgu kontrast vaimsele, mitte asi iseeneses ja vaimu lisakoorem. Aga veel eelmisel suvel nautisin lõike ja mäkkejookse. Puhata ei raatsi, mis on metoodiliselt suur viga, selle asemel vahetan alasid. Rattaga ja suusatamises teen kestustreeninguid, kahe-kolmetunniseid otsi.”
tekst: Regina Herodes
foto: sportfoto.com
