Mainekas Kölni spordiinstituudi biomehaanika ja ortopeedia instituudis tudeeriv Gaspar Epro ühendab õpingud Eesti kõrgushüpperekordi omaniku Anna Iljuštšenko treenimisega.
Tekst: Pärt Talimaa; Fotod: Marko Mumm/EKJL
Rahulik ärkamine, jalgade seinale viskamine või niisama laisklemine ei ole kindlasti märksõnad, mis Gaspar Eprot iseloomustaksid või milleks ta oma ülimalt tihedas päevakavas aega leiaks. Hommikul kell kuus, kui osa inimesi alles rahulikult ööund magab, on Gaspar juba kas laboris oma doktoritööks – mis kätkeb põlveartroosi uurimist – analüüse tegemas või uuritavatega treenimas.
Doktoritöö kõrval teeb Gaspar ka Achilleuse ja patellakõõluse uuringuid. Kölnis asuvas instituudis on laagrites käinud nii Saksamaa kui ka teiste riikide tippsportlasi. Sageli mööduvadki ta päevad tervikuna laboris – hommikul kella kuuest alustab ja õhtul kella kaheksast-üheksast lõpetab.
Kõige selle kõrval on Gaspar ka Eesti kõrgushüpperekordi omaniku Anna Iljuštšenko treener. „Ega tal väga kerge ole. Kui ta mulle nädalaplaane saadab, siis näen e-kirjade järgi, et need tulevad esmaspäeval kell neli hommikul. Tal on sada ülesannet, aga ta on selline inimene, et kui tal on eesmärk olemas, siis ta saab hakkama,” räägib Anna. Tavaliselt teebki Gaspar valmis nädalakava, millele lisanduvad nädalasisesed tehnikaarutelud. Anna filmib treeningutel oma hüppeid ja saadab need Gasparile, mille järel analüüsivad nad neid Skype’i vahendusel. Vahel on proovinud nad teha ka nii-öelda online treeninguid, ent nii mõnelgi korral on tehnika alt vedanud ja just kõige olulisemal hetkel kokku jooksnud, mistõttu on Gasparil hüppe kõige olulisemad hetked nägemata jäänud.
Anna kõrval teeb Gaspar treeningplaane aga ka teistele endistele Martin Kutmani õpilastele ning juhendab Saksamaal ühte Kreeka vahetusüliõpilast. Tohutu töövõime kõrval torkavad Gaspari juures silma vahetu suhtlemine ja suur soov inimesi aidata. „Ta on hästi toetav ja oskab inimestega väga hästi läbi saada, mul on tema kohta ainult positiivset öelda. Näiteks Sillamäe gala ajal käis ta minu juures. Mu ema ei oska peaaegu üldse eesti keelt ja Gaspar ei räägi praktiliselt üldse vene keelt, aga nad said ikkagi väga hästi omavahel suheldud,” ütleb Anna.
Ka meie vestluse ajal tulevad tudengid korduvalt Gasparilt abi ja nõu küsima, millele ta ka lahkelt vastab. „Ma olen inimene, kes tahab kõiki asju ise teha. Need jooksevad mul küll kõik kokku ja jäävad viimastele minutitele, aga ma nüüd proovin ennast natuke muuta ja delegeerimise oskust algusjärgust veidi edasi aidata,” analüüsib Gaspar ennast veel. Ahjaa, ja kui Gasparil õnnestub päev piisavalt hästi planeerida, siis jõuab ta õhtuti ka ise trenni teha ning pühapäeva õhtul on tema nädala lahutamatuks osaks saunakülastus. „Kui ma pühapäeviti saunas ei käiks, siis ma oleks laip,” sõnab ta.
Hindamatud kontaktid
Kuigi Gaspari päevad on meeletult tihedad, naudib ta seda kõike täiel rinnal. Koolipõlves tegeles Põltsamaalt pärit Gaspar esmalt jalgpalliga, kergejõustiku juurde jõudis ta üheksandas klassis, alustades Lea Vilmsi juures. Gümnaasiumis paralleelselt sekka veel võrkpallitrennid, lisaks on tal ette näidata ka spordimälumängu Bumerang esikoht. Ülikooli minnes polnud kahtlustki, mida õppima minna. Soov saada treeneriks oli kindel eesmärk ja mõnele teisele erialale Gaspar dokumente ei esitanudki. Tartus olles liitus ta ühtlasi Martin Kutmani treeningrühmaga ja pärast seda on Gaspar pea täielikult pühendunud kõrgushüppele. Bakalaureusetöö kannab pealkirja „Kõrgushüppe äratõuke mehhanism” ja magistritöö „Eri tasemega kõrgushüppajate flopptehnika 3D kinemaatiline videoanalüüs”, mõlema juhendajaks oli loomulikult Kutman, magistritöös lisaks ka Mehis Viru. Kölni ülikool on samuti läbi ja lõhki spordiga seotud, sest kõrgkooli kõik 20 instituuti tegelevad vaid selle valdkonna uurimisega. Lisaks võib Kölni mõnes mõttes nimetada ka kõrgushüppajate mekaks, sest just seal asub rahvusvahelise kergejõustikuliidu kõrgushüppe keskus.
„Kiire on ja stressi on piisavalt, aga kui ma siia ei oleks tulnud, poleks ma elu sees saanud nii palju häid kontakte eri maade treeneritega, mis on hindamatu väärtusega,” toob Gaspar välja veel ühe Kölnis õppimise plussi. Näiteks eelmisel sügisel üüris ta rendiauto, sõitis sadakond kilomeetrit, ja läks Pekingi olümpiavõitja Tia Hellebauti juurde trenni tegema. Ühtlasi on Euroopa südamest mugavam sõita Anna võistlusi vaatama. Nii on Gaspar käinud nii Pariisi kui ka Rooma Teemantliiga etappidel. „Otsustasin Pariisi mineku viis tundi enne võistlust. Ostsin rongipileti ja sõitsin 2,5 tundi Pariisi, jõudsin ilusti võistluse ajaks kohale.”
Kripeldavad võistlused
Eesti kergejõustikku hindamatu panuse andnud Martin Kutmani treeningrühmaga liitus Gaspar 2006. aastal, Anna aasta võrra varem. „Kui Martin suri, olin päev otsa laboris. Õhtul teada saades broneerisin esimese asjana lennukipiletid ja mõtlesin, mis Annast ja teistest saab – Martini grupis oli ju seitse-kaheksa inimest,” meenutab Gaspar 2012. aasta maid. „Eestisse jõudes läksin trenni ja esimene asi, mida Anna küsis, oli, et meil on su abi vaja. Ma põhimõtteliselt ei mõelnudki, lihtsalt ütlesin kohe jah,” räägib Gaspar koostöö algusest.
Juba samal õhtul hakkas ta tegema plaane, kuidas liikuda peagi lähenevate Helsingi Euroopa meistrivõistluste suunas. Aluseks olid loomulikult Martini kavad, mille põhimõtetest lähtuvad Gaspar ja Anna siiani. „Gaspar sõidab palju ringi, käib konverentsidel ja suhtleb paljude tipptreenerite ja sõpradega, kust ta saab uusi harjutusi, mida sisse põimida. Aga põhimõtted on meil ikka samad, mis ka Martiniga,” sõnab Anna.
Põhjanaabrite pealinnas toimunud võistlusest on Gasparil senisele koostööle tagasi vaadates vaat et kõige rohkem kahju. „Mulle tundub, et panime ühe-kahe päevaga mööda. Kahju, medal läks nii odavalt,” nendib ta. Kvalifikatsioonis ületas Anna 1.87 ja jäi jagama 13. kohta, pronksmedaleid võideti lõppvõistlusel 1.92-ga. „Paar päeva enne Helsingit oli liiga hea tuju. Anna tavaliselt trennis ei pane latti väga kõrgele, aga enne Helsingit panime. Ma veel lasin panna ka, seda viga ma enam kunagi ei tee. Helsingist sai ikka päris palju õpitud. Mõelda vaid, esimene võistlus – Helsingi EM. Seda väga tihti ei juhtu, et treenerite esimene võistlus on EM,” mõtiskleb Gaspar. Ebaedu saatis tandemit ka Londoni olümpiamängudel, kus Anna pidi võistlema valutava kannaga, lisaks haigestus ta vahetult enne olümpiat angiini. Londonis jäi täitumata ka Martini suur unistus, milleks oli olümpiamängudele minna treenerina ja seal oma õpilast juhendada. „Pekingisse Martin liiga pika reisi tõttu minna ei saanud, London oli ideaalne variant. Saatuse kiuste täitus minu sama unistus endale siiani uskumatuna näiva 24-aastase treenerina,” lisab Gaspar.
Küpsem suhtumine
Lõppenud hooaega jäävad kaunistama Arnstadtis hüpatud Eesti siserekord 1.94, Göteborgi sise-EM-i neljas koht ja Kaasanis toimunud universiaadi pronksmedal. Spordimehele omaselt jääb nendegi võistluste puhul Gasparil aga sees natuke kripeldama, sest Anna oli kõigil järgmise kõrguse ületamisele väga lähedal. „Kaasanis oli üks hüpe 1.96 peal ikka päris napp. Teised tüdrukud voolasid sealt niimoodi üle, et latt värises nagu Eesti meeste kõrgushüpperekordi puhul, et keskmine ots oli põhimõtteliselt kuskil maas,” viskab Gaspar nalja. „Viis minutit pärast pronksi võitmist oli mul natuke kahju, aga tagantjärele mõeldes oli ikkagi väga hea võistlus,” lisab ta. Kokkuvõttes usub juhendaja aga, et Anna paremad võistlused on veel ees.
Praegu jätkubki töö suure eesmärgi ehk kahe meetri ületamise suunas, mis oli ka Martini sihiks. „Olen küll Gaspariga rahul, tulemused näitavad, et ta saab minu juhendamisega hakkama,” sõnab Anna. Kui varem pidi Eesti rekordiomanik sporditegemise ühitama ülikooliõpingute ja residentuuriga, siis praeguseks on kõrgkool seljataha jäänud ja treeningud tuleb klapitada „ainult” tööga Tallinna Ortodontiakeskuses.
Anna on ennast sageli tituleerinud amatöörsportlaseks, ent kas Gaspar on üritanud teda mõjutada, et Eesti rekordiomanik pühendaks rohkem aega spordile? „Ei ole, aga mulle tundub, et ta on iga aastaga järjest küpsemaks läinud. Sport on ta elus järjest enam tähtsust omandamas. Ta küll pühendab sellele sama palju aega kui ennegi, aga olulisus on suurenenud,” räägib Gaspar. „Anna on hästi aktiivne inimene ja ta tahab paljusid asju teha. Enamasti andekad inimesed ongi sellised, kes proovivad paljusid asju teha ja teevad neid hästi. Selline on ka Anna,” lisab ta.
Tandemi uue hooaja märksõnadeks on hoojooksu kiiruse suurendamine ja tehnika parandamine. Lisaks plaanivad nad trennides ka eelmiste aastatega võrreldes natuke rohkem hüppeid teha.
