 |
| TV 10 olümpiastarti finaalvõistluse jooks Rakveres. Foto: Marko Mumm/EKJL |
Jooksuportaalis oma noorteklassi tegemistest pajatav 5000 meetri ja 10 000 meetri Eesti rekordiomanik Enn Sellik võrdleb noorena treenimist väikese lapsega jalutamisega, keda ei tohi järele tirida, vaid kel tuleb lasta talle sobivas tempos minna.
Allan kirjutas Jooksuportaalis avaldatud Enn Selliku tegemiste noorteklassis 3. osa kohta kommentaaris alljärgneva tähelepaneku:
“Mulle tundub, et treeningud ja võistlustulemused pole omavahel korrelatsioonis: treeningud ei tundu eriti rasked olevat (nii mahult kui ka intensiivsuselt), kuid võistlustulemused on väga head. Samas võibolla 16-17-aastasele olid sellised treeningud ikkagi päris rasked. Sooviksin treeningute raskusastme kohta kommentaari”.
Enn Selliku vastus:
“Allan, ma ootasin seda tähelepanekut ja olen sellest vaimustatud. Sa nägid ära minu jooksjakarjääri valemi. Tahtsin ise selle teema juurde tagasi tulla pärast oma 1972. aasta tegemiste avaldamist Jooksuportaalis. Kuna olen Allani tähelepanekust vaimustatud, otsustasin teha hetkeks oma tegemiste kajastamisse väikese pausi ja kohe vastata.
Minu ettevalmistus hooajaks algas novembri keskel. Seitse kuud tegin aeroobset põhja. Neli kuud – mai, juuni, juuli, august – lõhkusin tööd teha. Kui ma ladusin seitse rida telliseid müüri, siis septembris jäi alles kolm rida. Järgmisel aastal alustasin müüri ladumist kolmandast reast. Mul kulus kuus aastat, et saavutada absoluutne vastupidavus: 5000 m ja 10 000 m jooksja jookseb märtsis 30 kilomeetrit krossi tempoga 3.30 km kohta ja pulss ei tõuse lõpus üle 140 löögi minutis. Kuigi võib tunduda, et ma jooksin talvel palju lõike, aga tõesti, ma ei jooksnud neid kiiresti. Ma ladusin põhja.
Kui te lähete kaheaastase lapsega jalutama, siis te ei tiri teda endale järele, et kiiresti liikuda, vaid lasete tal enda ees minna sobivas tempos. Nii tuleb laps ka järgmisel päeval rõõmuga jalutama. Ka noorteklassis on samamoodi. Kui olete õiges tempos trennis jooksnud, siis olete ka järgmisel päeval rõõmuga trennis. Ma tulen selle teema juurde tagasi pärast seda, kui on ilmunud 1972. aasta kokkuvõte. Seal toon välja ka Bossi (Manfred Tõnisson – toim.) antud kahe kuu treeningplaani. Üritan seda lahti rääkida, kuigi mul on seda raske teha.”
ENN SELLIK
