 |
| Enn Sellik (vasakul) 1973. aasta juunioride EMi 5000 m autasustamisel. Foto: Enn Selliku erakogu |
Ma ei ole kirjutamise koha pealt just kõige teravam “pliiats”, et panna oma parimad jooksuaastad paberile, aga üritan edasi minna. Ma ei saa jätta kirjeldamata enda ja Ülo Kriisa taustajõudusid ning mainimata fännklubi. Nendeks olid minu klassikaaslased ja klassijuhataja Toomas Jõgi keskkooli päevilt. Pärast jooksutrenni tegin poistega üldfüüsilist. Nad tassisid välja odad, kettad, kuulid ja topispallid. Koos mängisime korvpalli, käisime korvpalliturniiridel. Punt oli alati koos. Rutiinses treeningus on vaja ka positiivset poolt.
Seiklus Karpaatides
Suurim üritus sai teoks 1973. aasta jaanuaris – reis Karpaatiasse Tšornaja Tiszasse. Eesmärgiga vallutada tormijooksuga Kaksikute (Bliznetsõ 1833 m) mäetipp. Minemata ei saanud ma jätta. Olin ühele klassiõele silma peale visanud. Seda reisi kirjeldab klassivend Raivo raamatus “Iisaku kool muutuvas ajas” lk. 61-62. Sinna ja tagasi sõitsime rongiga. Teise päeva hommikul asusime olematu varustusega teele. Mingil moel leidsime üles ka õiged teed. Natuke tegi ettevaatlikuks suurte seljakottide ja tõsise mägivarustusega kahe väikse grupi nägemine. Õhtupoolikul jõudsime Kaksikute tippudele. Pidasime natuke nõu ja otsustasime laskumisteed oluliselt lühendada, sest tõusime suure ringiga piki laugeid nõlvi. Äkki avastasin end libedal lõigul. Puhus tugev tuul, kuristik paistis, tekkis hirm. Viskasin kõhuli, käed- jalad laiali. Vaatasin ringi. Kõik olid käpuli maas.
Edasi kirjutab Raivo: “Metsani jõudes läksid nõlvad järsuks, lumi oli libedavõitu ja nii sai kohati liikuda ainult puudest kinni hoides – puust puuni.” Mäletan, et üht jäätunud oja ületades saime Valdekuga meie ees olnud Ülol õlgadest kinni, kui ta hakkas kõrvalolnud kose poole libisema. Adrenaliin oli kõigil parasjagu üleval. Maanteele jõudsime pimedas. Esimese teeäärse maja peremehelt saadud info põhjal selgus, et Tšornaja Tiszasse on 19 kilomeetrit. Kui tema omakorda küsis, kust me tuleme, ei tahtnud mees kuidagi uskuda, et me otse ülevalt alla olime tulnud – sealtkaudu ei pidanud keegi käima.
Esimene treening 1833 meetri kõrgusel oli edukalt sooritatud. Panime Üloga joostes edasi. Jaanuaris jooksin kokku 446 kilomeetrit. Ühtegi päeva vahele ei jäänud.
Minu edu saladused:
1) Kohtla-Järve rajooni spordikool tagas meile suve läbi treeninglaagri Aseris. Kindlal kellaajal oli toit laual. Samuti treeningud kindlal kellaajal. Puhkus ja taastumine tagatud. Saime võistelda maist septembrini. Kui juulis lõppesid võistlused põhidistantsidel, siis treenisime edasi ja jooksime teistel jooksumaadel. Aseis olid pärast treeningut tagatud joogiks mahlad. Ent 40 aastat tagasi pidin koolis käies pärast treeningut kraanist vett jooma ja et jaksaksin koju minna, pidin pool saia ära sööma. Sõime seda, mida anti.
2) Koolivaheajal treeninglaagrid Käärikul. Vaheldus, hea emotsioon. Hea taastumine treeningutest ja koolist.
3) Treeninglaager koos eesti paremate jooksjatega Elvas.
4) Väga kindel treeningplaanist kinnipidamine. Jooksin kogu aeg Üloga koos. Kordagi ei jooksnud me trennis kiiremini kui vaja.
5) Bossi (Manfred Tõnisson) treeningplaan. Kui vaatate 1972. aasta detsembri plaani, siis näete, kui mitmekesine oli treening.
Audentes tuleks kinni panna
Nüüd panen kirja oma nägemuse, kuidas noortel jooksjatel ja treeneritel edasi areneda. Aeg oleks Audentes laiali saata. Seda raha, mida sinna paigutatakse, võiks kasutada teisiti. Kui mitu kergejõustiklast on TSIKist, Audentesest aastatel 1972 kuni 2012 olümpiale jõudnud? Igas Eestimaa nurgas saab trenni teha. Need noored treenerid oma parimate õpilastega võiksid sõita koolivaheajal parimatesse treeningkeskustesse, kus harjutab maailma paremik. Treenerid saaksid omandada praktilisi kogemusi. Noored sportlased saaksid positiivse emotsiooni ja nad pääseksid rutiinist. Ega treeningud ei tapa, tapab rutiin. Üks ja sama spordihall päevast päeva.
Raivo Alla küsimus fartleki kohta:
Ise olen selliseid kiirusmänge teinud teadlikult ilma süsteemita(eelistan sellise treeningu ajal mängulisust) – kiirendanud suvalisel ajal suvalise kestusega. Kas organism ei õpi mitte sedasi olema valmis ootamatuteks pingutusteks? Või mis eelised võiksid olla iga km tagant toimuval 60-sekundilisel pingutusel?
Vastus:
Kiirendusi võib teha suvalise pikkusega suvalisel ajal, kuid mina jätkasin pärast kiirenduse lõppu krossi tempos, mitte aeglasemalt. Kvaliteedilt mahtus fartlek krossi ja tempokrossi vahele.
Minu järgmine lugu tuleb 1973. aasta veebruarist ja NSVL – Prantsusmaa maavõistlusest.
ENN SELLIK
(järgneb)
