Teadaolevate faktide põhjal on eestlaste põgenemine aset leidnud 5. juunil. Meelis Kalda põgenes ujudes, rattaga sõites ja joostes ning Joona Saluveer ujudes. Meelise ja Joona põnevuslugu „Escape from Alcatraz“ jutustama asudes on sobiv kuulata USA läänerannikut tutvustavaid muusikapalu „California Dreamin“ bändilt The Mamas & the Papas ning „San Francisco“ Scott McKenzie esituses.
Tekst: Meelis Koskaru Fotod: erakogu
Juba 41 korda on aastast 1981 korraldatud triatlonivõistlust „Escape from Alcatraz“, mida peetakse Hawaii, Rothi ja Alaska triatlonide kõrval kõige ihaldatumaks võistluseks. Meelise ja Joona süüks peetaksegi spordiharrastust ja vabatahtlikult 800 USA dollari loovutamist, et kinnimajast põgenemise võimalus saada.
Põgenemise ettevalmistus
Meelis ja Joona on juba aastaid piisavalt hästi sportinud, et vanglast põgenemisele kvalifitseeruda. Osalema pääseb 2000 võistlejat ja kuna Meelise põgenemine oli kõiki triatlonialasid haarav, siis keskendume rohkem tema tegemistele. Kogemusi tal jagub – Ironman (IM) 70.3 Otepää 2017-2019 ning IM Tallinn 2018-2021. „2019. aasta suvel jõudis minuni üks Escape From Alcatraz triatloni järelkaja. EFAT-i ainulaadsus ja ürituse melu hakkasid koheselt meeldima. Olles näinud filme „The Rock“ (1996) ja „Escape from Alcatraz“ (1979), siis üheskoos triatloniga tekkis idee sellel kunagi osaleda ja miks mitte ürituse 40. toimumiskorral 2020. aastal ning minu 45. sünnipäeval. Kuna 2020. aastal jäi EFAT Covidi tõttu ära, siis lükkus see aasta võrra edasi ehk kõigepealt 2021. aasta juunisse ja seejärel omakorda veel augustisse,“ meenutab Meelis esialgse vaimustuse edasilükkumist. Saabus päev, mil tema kirjakasti potsatas random lottery teade ja mõtlemisaega paar kuud. Mai alguses toimunud loosis võitis võistlusele koha ka Meelis. Kuna osalusvõit oli olemas, siis järgmisena tuli ennast hilisemalt 21.05.21 võistlusele kirja panna ning seejärel vormistada EFAT-i nelja päeva rattarent, hotelli broneering, lennupiletid, viisa ja eelsuhtlus San Franciscos asuva Eesti peakonsulaadiga.
Meelis oli terve, kaks korda vaktsineeritud, kõik broneeringud tehtud ja makstud ning SF peakonsulaatki ootamas, kuid rangel koroonaajal lükati viisataotlus, nagu paljudel teistelgi eurooplastel, tagasi. „Kirjutasin koheselt EFAT-i korraldajale ja olukorda mõisteti, kuna Schengeni alade riikidest ei pääsenud sarnaselt minuga võistlema pea 80-90 inimest, paljud loobusid Covidi tõttu jne. Ütlesin kohe, et loteriiga võitnud õnnelik eestlane on nõus järgmisel aastal uuesti tulema ja palusin, et see võimalus ei läheks raisku. Minu IM Tallinn 2021 võistluspäeva varahommikuks saingi kirjaliku kinnituse, et nad ootavad mind 2022. aastal,“ räägib Meelis sissejuhatuseks oma tänavuse põgenemise eellugu.
Meelise põgenemistreening Tallinna reidil
Kuna Meelise jaoks 2021. aastal ära jäänud võistlus oli siiski tal peas kinni, tegi ta täpselt samal kuupäeval ja kellaajal samasuguse triatloni läbi Eestis. Nädal pärast edukat IM Tallinnat suhtles ta EFAT-i korraldajaga ümberregistreerimise teemal ja mainis Eestis sooritatud üksikpõgenemist, mistõttu otsustati talle kinkida 40. juubeliürituse EFAT 2021 medal. Tallinna põgenemistreeningul ujus ta 18-kraadises vees 2,1-2,2 km, sõitis rattaga 34,15 km ja jooksis 13,22 km ehk läbis kokku 49.57 km ajaga 3 h 19 min. Õnneks toimus kõik sarnastes ilmastikuoludes – õhk 18-20 kraadi, tormised ja kohati ühe meetri kõrgused lained. Vesi oli väga sogane ja kohati põlvini, kohati õlgadeni. Jooksu ajal langes õhutemperatuur koos vihmaga 14-15 kraadi peale. Raskete olude kogemusi sai küll ja kui ka Joona neli alla 10-tunnist täispikka triatlonit nii Tallinnas kui ka näiteks Rothis juurde lisada, siis oli selge, et mehed olid põgenemiseks valmis!
Eestlaste põgenemine 5. juuni varahommikul
Meelise ettekavatsetud põgenemisplaan Ameerika Ühendriikide läänerannikul oli planeeritud 01.06-12.06.22. Põgenemishommikul viis ta ratta ning viimased asjad vahetusalasse. Oli udu ja suur tõenäosus vihmasajuks. Kinnipeetute bussid sõitsid rattaalast sadamakaile, kust Alcatrazi saarele ujumisstarti sõideti. „Võistluseelsel ööl sain magada jupiti ja kolmes osas kell 17.00-18.00, 19.00-23.30 ja 01.00-02.15. Äratus oli 02.20, et jõuaks süüa ja rattaga EFAT-i stardialasse minna. Kõhutunne ja kuues meel andsid märku, et peaksin varem minema hakkama. Hotellist vahetusalasse oli 5,5 km ja rahulikule rattasõidule kulus 32 minutit. Kohale jõudsin kell 3.33, kui tagumine rattarehv 200 meetrit enne kohale jõudmist ootamatult tühjaks läks. „Mida hekki, see jama veel puudus,“ tekkis esimene mõte, kuid koheselt mõtlesin ikka positiivselt, et hea, et enne starti ja mitte võistlusrajal. Pidin 30 minutit ootama enne,
kui rattaala mehhaanikud kohale jõudsid ja selle korda tegid. Osalejate bussis küsis üks meesterahvas minu käest selges eesti keeles: “Kas see koht on vaba,” oli Meelis emakeelt kuuldes meeldivalt üllatunud. Kui kuulus kirjanik Ernest Hemingway arvas juba aastakümneid tagasi, et igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane, siis ühest vanglast kahte põgenevat eestlast leida polegi vast nii suur üllatus? Jah, arvasite ära, see teine põgenev eestlane oli Joona, kes mõned kuud enne olulist põgenemiskatset rumalas olukorras jalga vigastas ja seetõttu otsustas juuni alguses täielikult paranemata vaid ujumisetapist osa võtta. Joona teadis, et kui tal 5. juunil põgenemine Alcatrazist õnnestub ja dr. Mihkel Mardna annab edasise suhtes lootust, siis ootab teda 7. augustil ees Alaska Ironman Juneau linnas. EFAT-le läks ta juba ette katkestamise (loe: ainult ujumisetapil osalemise) teadmisega.
„Muidugi kõnetas ta mind eesti keeles, kuna olin endale ju Eesti lipu värvides põsemaalingud teinud! Lühikese bussisõidu ajal ajasime spordijuttu ja selgus, et temagi oli 2022. aasta EFAT-ile loosiga osaluse võitnud. Sadamasse jõudes soovisime üksteisele jõudu ning edu. Laeval olles ja Alcatrazi saare poole sõites olin „vana rahu ise“, sest olin ju seda nii väga soovinud ja oodanud ning ettevalmistusi teinud juba 2,5 aastat. Stardieelne pulsski oli väga madal – 90-95,“ meenutab Meelis stardihetke valmisolekut. Stardipaugu kõlades peab osalejate mass kiiresti laevalt vette hüppama ning Meelis taipas, et 100 meetri sügavuses avavees pole ta varem ujunudki. Uduses ilmas õnneks lainetust polnud, vaid kerge pinnavirvendus. Vesi oli soolane. „Korra käis vesi ka kurgus ära, kui kahe krooli ujunud osalejaga kokku trehvasime. Minu enda ujumisstiil oli jätkuvalt kindlalt konn, see aitab ujuda suhteliselt otse ja nähtavus on parem. Ujumise lõppedes ei saanudki aru, kui kiirelt võin ujuda, kuid soolane vesi kandis paremini ja kalipsoga ujumise kogemus oli esmakordne. Ujudes kasutasin esmakordselt ujumismütsi all neopreenist peakatet. Vahetusala nr 1 läks hästi ja tõrkeid ei esinenud. Ainult vihmase päevaga oli märjal asfaldil rattaga sõita teisiti kui tavaliselt – tõuse ja laskumisi oli palju ning pidin rendirattaga eriti laskumistel veidi tagasi hoidma. Rattal polnud ketaspidureid ja olid veidi vanema mudeliga piduriklotsid. Ühte kukkumist nägin küll, tema õnneks oli laskumisel ja täisnurksel pöördel kiirus väike ning ta pääses kergemalt. Rattasõit oli tehniline ja kiirused olnuks kuiva asfaldiga teistsugused. Pidin kasutama kogu oma senise rattasõidu kogemust ja sõit möödus turvaliselt. Vahetusala nr 2 läks samuti kiirelt, sest vihmast märgade rattasõiduriietega jooksin kogu raja läbi ning polnud mõtet vahetadagi. Jooksurada oli ka tehniline – tõusudega, liivas ja poris, rannal, maastikul ja treppidel. Kasuks tulid trepijooksu kogemused ja rannas joostes panin kohe mõnuga pläterdades vahustes lainetes,“ on Meelis põgenemisega väga rahul. Kokku kulus põgenemisele 3:24.11 – ujumisetapil 36.40 min, rattasõidul 1:16.49, jooksurajal 1:16.39 ja vahetusalades 11.34 + 2.30 min.
Unista suurelt, tee oma mõte parimal moel teoks!
Pärast EFAT-it jätkas Meelis jälgede segamist USA kultuuriprogrammiga San Francisco pesapallistaadionil Oracle Park ja NBA Finals Watch Party’l staadionil Chase Center. „Plaanis oli külastada San Francisco staadioneid. Endalegi üllatuslikult sattusin mõlemale suurele mängule, mis sealkandis väga populaarsed – Colorado Rockies vs San Francisco Giants ja NBA 3. finaalmäng Golden State Warriors vs Boston Celtics.“ Lisaks mängudele liikus Meelis USA läänerannikul autovabalt kokku 446 km (281 km rattaga, 153 km jalgsi, 8 km discgolfis Golden Gate Park’is, jooks 4 km) ning lisaks EFAT. Kuna rattarent oli kokku 8 päevaks, siis põgenes Meelis San Francisco põnevatel rattateedel ja külastas Alcatrazi vanglasaart ka oma reisi viimase päeva hommikul 12. juunil ning unistab suurelt juba uutest väljakutsetest!
ALCATRAZ,
mis on tuntud ka nimega The Rock, oli tippturvalisusega USA föderaalvangla sama nimega saarel, asudes San Franciscost 2 km kaugusel California rannikul. Vangla töötas kõige karmimates tingimustes 11. augustist 1934 kuni 21. märtsini 1963. Võttes arvesse turvanõudeid ja San Francisco külma lahe tugevaid voogusid, uskusid vanglaametnikud, et Alcatraz on põgenemiskindel ja Ameerika tugevaim vangla. Alcatrazi föderaalvangla oli mõeldud eriti ohtlikele kinnipeetavatele, kus aastate jooksul kandis karistust 1576 Ameerika pätti ja kaabakat, sealhulgas Al Capone. Vangla ajaloo jooksul ei ole teada ühtegi õnnestunud põgenemiskatset. Tänapäeval asub saarel muuseum ja üks suurimaid San Francisco turismiobjekte.
