Kui Contra 1992. aastal Antslas keskharidust omandas, olid V-stiilis suusahüppelennud juba rahvusvaheliselt omaks võetud. Tema suusahüpetega ei tegelenud, kuid pärast sõjaväeteenistust Eesti piirivalves väntas ta postiljonina pikki veloringe ja jooksis peagi ka maratoniradadel.
Tekst: Meelis Koskaru
Fotod: Võrumaa spordiliit
Alates 1999. aastast on Contra vabakutseline kirjanik, telesaadete juht ja stsenarist ning toimetanud ka vallalehte. Tema head kirjaoskust naudime ka värskeimas olümpiaraamatus. Kirjaniku luulelooming lähtub Eesti uuema rahvalaulu traditsioonist ning on päevakajaliselt lõbus ja vaimukas. Kodukoha patrioodina luuletab ta sageli võru keeles ja on aktiivne võru keele eestkõneleja. Samuti tõlgib ta läti keelest luulet ja proosat.
Olen veendunud
et ma ei oska joosta vee peal
eks siis proovin V peal
/Contra/
V-tähelised staadionid ja 10 000 meetrit
Contra mõte joosta V-tähega algavates kohtades staadionitel 10 000 meetrit sündis 11 aastat tagasi juhuslikult nendesse paikadesse sattudes. Kõigepealt leidis ta Lätis Valmiera, kuhu jäi pikemalt peatuma seoses Läti kirjaniku Eduards Veidenbaumsiga. Viibides seal aeg-ajalt nädalakese, vudis mees sel ajal vähemalt korra staadionil 10 000 meetrit. Järgmisena sai ta teada, et Eesti kirjanikel on hea võimalus viibida Gotlandi saarel Visby residentsis. Jäi sinna 2012. aastal kuuks ajaks ja jooksis staadionil 25 ringi 51 minutiga. Kaks aastat hiljem leidis ta kirjandusliku residentsi Lätis Ventspilsis, kus on tänaseni korduvalt viibinud. Viljandi staadionil on ta samuti jooksnud mitmel korral ja seal sündis ka Contra rekordjooks alla 44 minuti: „Kusjuures võitjalt sain umbes 6 korda ringiga sisse. Ühel päeval tegin avastuse, et kõik need kohad on V-tähega ja sain aru, et on palju väga loogilisi V-tähega kohti, kus võiksin veel vudida – Võru, Valga-Valka ja Vändra ennekõike. Miks just 10 000 meetrit? Minu jaoks oli tollal staadionil jooksmine põnev eksootika, igapäevaselt mul sellist asja käepärast ei olnud. Kui sattusin staadioniga kohta, siis tegin kindlasti seal ka trenni ja 10 000 meetrit oli selline mõnus formaat lõigujooksuks, kus iga 5. ring oli spurt, siis võtsin jälle hoo maha.“
Kohavalik käib pigem juhuslikult – kui Contral on muudel põhjustel nendesse kohtadesse asja, teeb ta ettepaneku seal 10 000 m jooks korraldada. Eraldi sõnumit ta nende jooksudega ei edasta, kuid rõhutab alati seda, et jooksmine on tore ja üksinda jooksmise asemel vormistab ettevõtmise ametlikult ja kaasab ka kohalikku rahvast. „Vastseliinas oli initsiatiiv kohapealne, aktiivne kohalik oskas selle siduda valla juubeliga. Toimus ka staadioni taasavamine ja Vastseliina jalgpalliklubi liigamäng,“ räägib Contra, „Valga-Valka puhul oli mul kohe selge, et tahan seda ühe päevaga teha. Korraldamise mõttest võttis kinni Valga raamatukogu ja see sai tehtud kahe linna laada raames. Mõlemal pool lugesin enne starti ka luuletusi.
Vastse-Kuustes joosti Ukraina auks!
Ukraina heaks jooksmine oli ka ettepanek Vastse-Kuustest ja ma olin muidugi sellega kahel käel nõus. Kusjuures kasutasingi ühte kätt Ukraina lipu hoidmiseks terve jooksu vältel, see ei olnud midagi uut, kandsin kord võrukeste lipukest 333 km järjest. Kuivõrd Vastse-Kuustes käik oli märtsi keskel, siis arutati kohapeal, kas mitte teha seda kunagi hiljem parema ilmaga, sest staadion oli suures osas lume all. Ma ütlesin, et kui me Ukraina heaks jookseme, peab mõtlema sellele, et mistahes tingimused ka staadionil on, ei ole need hullemad, kui samal ajal Ukrainas. Raha kogusime selle aktsiooni käigus ka mitusada eurot.“
Välismaale Contra veel väga ei kipu. „Eestis on palju kohti, kus saaks joosta. Sealhulgas ka neid, kus olen staadioni peal käinud ja paar tiirugi jooksnud (Varstu, Värska), aga alla 10 000 meetri ei lähe arvesse. Rohkem võib olla, ainuke näide sellest on Võru staadionimaraton, mis oli siis minu 50. maraton. Võib-olla jõuan kunagi selleni, et hakkan sihtima reise V-tähega kohtadesse just selle eesmärgiga, aga praegu võtan rahulikult, eriti reisihimuline ma ei ole. Samas Vilniusesse on plaanis lähiaastatel sattuda küll, pole veel seal käinudki, jooksmisest rääkimata. Sai välja käidud lubadus minna jooksma Vinnõtsjasse, kus elab minu tuttav Ukraina tõlkija, kes on praegu Riias sõja eest varjul. Ja ka Viin hakkab vaikselt kutsuma,“ seab Contra uusi plaane. Kuna artikli autor on sündinud Jõgevamaal Vaimastveres, siis on kohalikule aktiivile Contra küllakutsumiseks jooksukinnas välja heidetud.
Veni Vidi Vici – Veni veidi ja viitsi vudida
Täpsuse huvides olgu kohe selge, et Contra jooksude tähekujund pole tänapäevaste agressorsümbolitega kuidagi seotud ning peale tähe-sarnasuse pole tänapäevasel suusahüppestiilil ja Contra V-jooksudel mingit kokkupuudet ning kindlasti pole Contra jooksusammud vabastiilis suusatamise moodigi. Mees jookseb ilusti ja tema maratonirekord 3:35.05 räägib enda eest, et intrigeerivaid vabastiilis suusaimitatsioone jooksurajal ei tehta. Õnneks on Contral huumoriga kõik korras ja ta viskab võidu- või victory -tähele veel hagu juurdegi: „Muide, kunagi oli politseiautode numbritel tähekombinatsioon VVV. Püüdsin seda igatepidi dešifreerida – Vahvad Vabadus Võitlejad ja „Valge Võtme Vennaskond“ (üks põnev raamat lapsepõlvest) tulevad meelde. Väga Venivad Villemid, Viinavõtmine Vilus. Samuti Vabadus, Võrdsus, Vendlus.
Suusahüppe V-stiilist olen muide mõelnud ka nostalgiaga, et võiks seal sarnaselt suusatamisega olla ka klassikalises stiilis, jalad koos hüpetega võistlused,“ tuleb Contra V-teemaga kenasti kaasa. Muide, Rootsi suusahüppajat Jan Boklövit tuntakse 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul uudse V-stiili kasutaja ja populariseerijana, kuid vähem teatakse, et Poola suusahüppaja Mirosław Graf kasutas V-stiili juba 1969. aastal, kui Boklöv oli alles 2-3-aastane. Meeste hüpped olid küll pikad, kuid kohtunikud pidasid stiili halvaks, mis vähendas nende võimalusi võistelda kõrgete kohtade pärast. Hiljem sai stiil üldlevinuks. Contra V-jooksud pole seni veel suurt tunnustust leidnud, kuid loodame, et selleni jõutakse kiiremini, kui Grafi ja Boklövi puhul.
Samas V-stiilis jätkates mainime ära ka asjaolu, et Jooksja eelkäijal Sporditähel ilmus aastaid tagasi arvamusrubriik „Vaapo Vaheri Veerg“ ja mõned aastad tagasi küsisin Contra raamatusse „Minu Läti“ pühendust ning olen väga rahul tekstiga „Vieglas kājas!“. On ju jooksusõbrale „Kerget jalga!“ soovida igati sobilik – mis siis, et läti keeles.
Võidurõõm Antslas
Treeninggrupiga koos ei ole Contra treeninud, kuid alustas juba 10-aastasena aktiivselt tugitoolispordiga, mis pani aluse pärisspordiharrastusele. Tema suur unistus oli olümpiastaadionil esimesena finišeerida, mis täitus küll mõnevõrra väiksemas versioonis Jaanus Kala Viievõistluse raames Antsla staadionil 1500 m jooksus. „Minu jaoks sellest tundest täiesti piisab, finiš on käes ja keegi ei ole minust mööda saanud. Pisiasi, et maailmas on nii palju kiiremaid jooksjaid, aga konkreetses 2001. aasta konkurentsis olin nõrgema jooksu võitja! Ja kolm aastat hiljem juhtus see uuesti, tookord suutsin seda teha üllatavalt viimase ringi spurdiga, kuigi minu sprinterivõimed on üsna nigelad,“ räägib 9 korda J. Kala Viievõistlusel osalenud Contra, kes on 1500 m jooksus jagu saanud ka maailmameistrist Andrus Värnikust.
Summer of 69
Kooli ajal mängis Contra palli ja jooksmine oli tookord tema jaoks üsna teadmata ala, kuna joosti väga lühikesi distantse. Ja ütleks, et isegi ebameeldiv. Alles keskkoolis, kui tulid juba 3 km jooksud, jõudis ka Contra pildile – paar korda esindas ta isegi Antsla kooli. Suurem huvi jooksuharrastuse vastu saabus kirjaniku ellu postikandjana ja ka pärast seda ametit. „Kõigepealt tulid rattad, mis mulle kingiti, kui olin koos Vahur Kersna ja kaameratega postiringi läbi jalutanud. Tegin paar aastat rattasõite, siis otsustasin nagu vahelduse mõttes ka Tartu jooksumaratoni ära proovida. Sellest algas ka pidev jooksuharrastus.“ Jooksmine on Contra jaoks tore teelolek, mõtete kordaseadmine, inimese ja iga looma kõige loomulikum tegevus.
Contra maratonijada katkes jooksusõpradele ootamatult 69. maratoni peal 2018. aasta suvel, kui vanust oli 44 ja mees soovis maratonirutiinist väljudes vaheldust. Teadis küll, et see saab raske olema, kuid otsus oli kindel: „Vahepeal on soov rutiinist välja murda. Tahtsin teada, kas suudan ka maratone jooksmata olla. Otsustasin, et kuni 50. eluaastani ei jookse ühtegi maratoni ja siis olen eesmärgi täitnud. Alguses tegelesin rohkem kepikõnniga, aga nii kasvatasin jooksunälga, nüüd naudin jooksmist tunduvalt rohkem, kui vahepeal. Pikki maid ei ole väga tihti jooksnud, vahepeal ehk on 20 km kanti ulatunud ja mõnetunnise vahega kaks 10 000 m jooksu Valkas ja Valgas, neist teine mitu minutit kiiremini. Need tekitasid küll tunde, et rahulikult suudaksin maratoni juba praegu läbida. Vahva oleks teha veel üks maraton alla 4 tunni, kui see peaks võimalikuks osutuma, aga kõigepealt kavatsen asja nautida ja vaadata, mis tuleb. Konkreetne eesmärk on ikkagi joosta oma 70. maraton ja seda nautida. 6 aastat 69 asendis olla ei ole tegelikult kerge,“ on Contra valmis naasma maratoniradadele. „Olen juba andnud lubaduse, et 2024 jooksen maratoni Kihnus, aga kuivõrd see 50. täitub mul juba 22. märtsil, tundub, et alustan varem kui augustis. Kas lähen 100 maratonini välja, ei oska öelda,“ saadab Contra juba praegu jooksusõpradele rõõmusõnumi tema naasmisest maratoniradadele. Oma esimese maratoni jooksis Contra muide 2003. aastal ja 69. maratoni 2018. aastal.
