Tekst: Eger Karuse
Võrreldes teiste rattaspordialadega on BMX-kross Eestis veel tõelises teismeeas – kui Ameerikas hakkasid noored kutid BMX-krossi sõitma juba 1970. aastate alguses, siis Eestis on BMX-krossi sõidetud vaid 14 aastat. Aga see ei tähenda sugugi, et selle ala tulevikku või potentsiaali tasuks alahinnata. Vastupidi.
Kui enamiku teiste rattaspordialade puhul öeldakse, et tõeline spetsialiseerumine algab sportlasel alles teismeeas, siis BMX on selles vaates pisut eriline: kui laps ei hakka juba varakult krossirajal sõitma ja võistlustel osalema, siis tippsõitjat BMX-krossis temast 99% tõenäosusega paraku ei saa. Asi on spordiala spetsiifikas. Krossirajal sõitmine ning tehniliste elementide sooritamine vajab väga palju julgust ja tehniliselt õiget sooritust ning kui juba väikesest peale seda kõike kehasse ei harjuta, on teismelisena praktiliselt võimatu teistele nii kogemuses, kiiruses, nutikuses kui ka julguses järele jõuda. Ega ilmaasjata öelda, et kui laps on noorena BMX-krossi harrastanud, on tal suurepärased vaimsed ja füüsilised eeldused ükskõik millisel rattaalal edukalt läbi lüüa.
Olümpiaala alates 2008. aastast
BMX-kross on lühend sõnadest bicycle motocross. BMXi sõidetakse väikeste, ühe käiguga ja kergete 20tolliste jalgratastega spetsiaalsel BMX-krossi rajal. Rattakrossirajad on võrdlemisi lühikesed ja koosnevad enamasti neljast sirgest, kolmest kurvist, stardimäest ning mitmesugustest hüpetest, konarustest ja teistest krossirajale omastest takistuste seeriatest. Iga rada on veidi isemoodi, ent koosneb siiski kindlatest kohustuslikest elementidest, mis panevad sõitja kõik oskused proovile. Ratturi eesmärk on seitsme teise sõitja kõrval läbida rada võimalikult kiiresti.
Üks sõit kestab keskeltläbi 35–45 sekundit, olenevalt sõitja oskustest ja raja pikkusest. BMX-krossi sõit algab stardiväravast, mis paikneb kas 5 või 8 meetri kõrguse mäe peal. Väravas on korraga kuni kaheksa ratturit ning iga sõitja eesmärk on värava langedes sealt välja saada võimalikult täpselt, kiirelt ja jõuliselt. Ratturid liiguvad rajal edasi vändates, hüpates oskuslikult üle takistuste, pumbates ja tehes manual’e, et gravitatsiooni abil küngastest kiiresti üle saada, ning läbides kurve võimalikult tõhusalt ja nutikalt. Õige tehnika ja kiire mõtlemine on suurima kiiruse ning parima tulemuse saavutamiseks hädavajalikud.
BMX-kross on alates 2008. aasta Pekingi olümpiamängudest olümpiaala ja kogub üha rohkem populaarsust igal pool maailmas. Eesti BMX-krossi kogukonnale on suur eeskuju Läti, kus BMX-krossi sõidetakse maailma tipptasemel. Ja seda tänu ühele treenerile, kes nõukogude aja lõpus spordiala Venemaalt Lätti n-ö sisse tõi ja seda ka ise jõudsasti eest vedama hakkas. Läti esimene mitteametlik BMX-krossi võistlus toimus 1987. aastal noorte poiste enda ehitatud rajal Salduses ja esimene ametlik võistlus aasta hiljem Valmieras. Aastaks 1992 oli Lätis juba 502 litsentseeritud BMX-krossi ratturit. Lätlased olid ka esimesed maailmas, kes viisid olümpiamängudelt koju kuldmedali, kui Pekingis krooniti olümpiavõitjaks Māris Štrombergs.
Eestis on BMX-krossi rattureid praegu sadakond ning radu, millel sõita, kaks ja pool: Rae vallas Peetris eraomandis olev tasuline Spot of Tallinna rada, Tartus Tähtveres kõigile sõitjatele avatud rada ja ehitusjärgus kolmas rada Tallinna külje all Uuesalus, mis peaks valmima 2024. aasta suve lõpuks. Rattaklubisid, kes rohkemal või vähemal määral BMX-krossiga tegelevad, on Eestis üheksa: Põhja-Eestis BMX Tallinn, Spordiklubi Airpark, Kalevi Jalgrattakool ja Nõmme Rattakool ning Lõuna-Eestis BMX Racing Estonia, Tartu SK Velo, Peloton, TÜ ASK ja Viljandi Rattaklubi.
Ajalooline aasta Eesti BMXis
Et aga anda pisut perspektiivi juurde, tasub korra vaadata Eesti Jalgratturite Liidu (EJL) 2022. aasta eelarve suurusjärke välisvõitlustel osalevatele sportlastele ja klubidele. Kui EJLi kulu rattaalade koondistele (peamiselt maantee- ja maastikusõidule) oli 2022. aastal kokku 346 711 eurot, siis BMXi koondisele jagus sellest summas 7000 eurot ehk 2%. See aga tähendab, et sportlased, kes käivad välisvõitlustel ja unistavad BMX-krossi sõitmisest tipptasemel, peavad leidma kõik võimalused ja vahendid ise.
Kõige vingem on BMX-krossi puhul aga asjaolu, et tegemist on pere ja kogukonna spordialaga. Kui noor inimene otsustab, et ta tahab minna BMX-krossi trenni, siis suure tõenäosusega ei jää sellest puutumata mitte keegi kogu peres. Ning märkamatult ollakse üsna pea hoopis suurema pere liikmed, kus saab vastavalt oskustele ja võimalustele vahel ka täiesti uusi asju teha (näiteks omandada kohtuniku, rattatehniku, psühholoogi, abitreeneri, logistiku, projektijuhi või miks mitte ka võistluste peakorraldaja teadmised-oskused). Ja kuigi teismelisega on kasvuvalusid omajagu, on avastamisrõõmu ja võimalusi veelgi rohkem. Üks on kindel: igav ei hakka BMX-krossis mitte kellelgi!
