Ande väljaarendamise eelduseks on tingimuste ehk keskkonna loomine. See tähendab aga nii lastevanemate, kooli kui ka spordiklubi kaasamist protsessi.
Tekst: Leonhard Soom, Türi kergejõustikutreener Foto: Scanpix
Andekus on looduse and, mis väljendub mistahes valdkonnas kõrgemates vaimsetes ja/või füüsilistes võimetes, loomingulisuses ja tugevas tahtes ehk motivatsioonis. Väga keeruline on õige andeka ülesleidmine, tema tegeliku võimekuse ja potentsiaali avastamine ja sellest lähtudes nende võimete arendamiseks tegevuskava koostamine. Selleks, et laps jõuaks ühes või teises vallas tippu, peavad ühtima nii lapse huvi, tahe kui ka töökus, ilma milleta tema talent särama ei löö.
Vaatleme andekust spordis.
Vaja on üldist arusaamist andekusest
Eesti spordi seis maailma mastaabis on selline nagu seda võimaldab rahvaarv. Andekaid on vaid teatud protsent ja see kahaneb aasta-aastalt, mistõttu meie tulevik sama spordisüsteemi juures ei saa olla optimistlik. Et üks inimene Euroopas või maailmas tippu jõuaks, läheb olenevalt spordiala populaarsusest ja tasemest vaja nn kriitilist hulka inimesi, mida meil kahjuks ei jätku. Spordialasid on edukuseks liiga palju ja riigil puudub strateegia nende arenguks ja toetuseks.
Spordialad võitlevad juba lasteaiast peale oma kontingendi üle. Seda saavad teha eelkõige need alad, millega alustatakse varakult ja mis on atraktiivsed eelkõige lapsevanemale –iluvõimlemine ja -uisutamine, tennis, jalgpall jne. Mis valik jääb teistele spordialadele ja kas on vaja juba nii noorelt ühele alale kinnistuda?
Reastades spordiala harrastajate hulga ja tulemi maailma tasemel, kohtame suurt vastuolu: näiteks väikesearvuline vehklemine on meil maailma tipus, sest siin on kõrge kvalifikatsiooniga treenerid ja pikaajalised traditsioonid. Vastupidi aga: ühe meie ebajumala, jalgpalli juured on küll tugevasti Eesti spordipinnases, aga tulem pole kiita. Loota ju võib, et meie jalgpall jõuaks maailma tippu, aga tõenäoliselt seda ei juhtu, sest selleks peaks kogu Eesti jalgpalli mängima.
Meie spordivaliku „supp” on ahtake ja lahja. Peale üksikute sähvastuste võistkondlikel aladel on eestlasel maailmatippu asja vaid individuaalselt.
Eesti spordivõimekust näitab spordiklubide tegevus. Aga klubisid on liiga palju ja nad on nõrgad. Noorteklassis toetab klubisid omavalitsus, pärast gümnaasiumi lõppu see toetus kaob. Kes saab, läheb välismaale, teised üldjuhul loobuvad ja seda ajal, kui õige areng alles tulekul.
Loomulikult pole paljude klubide eesmärk kõrge spordisaavutus ja rahvale on vaja ka vaatemängu, aga sellega ei paista väike Eesti maailmas välja.
Kui tahame, et meie lipp ka edaspidi tiitlivõistlustel lipumasti tõuseks, oleks viimane aeg riigitasandil pead tööle panna – eelkõige andekate säästmiseks. Vaja on üldist arusaamist andekusest spordis. Kurb, et laristame ka olemasolevate andekatega. Spordikongressil poliitikute lubatud riiklikud spordiklassid, nn Audentese minivormid meil puuduvad, see oleks aga suur reserv andekate spordis hoidmiseks.
Treener kui võtmeisik
Tegelikult on ohjad protsessi juhtimiseks treeneri käes, otsustab aga raha, mida on väga vähe ja selle juurdesaamiseks noorte klassis tehakse sageli valesid otsuseid.
Treener peab end tõestama, et ta on tegija nii tööandja, atesteerimiskomisjoni, teiste treenerite, üldsuse kui ka lastevanemate ees. See loob teatud käitumise, mis ei ole alati sportlase suhtes otstarbekas – kohe on vaja tulemust, et palka saada…
Sportlane kui partner ei ole treeneri omand ja seepärast ei tohiks treener olla sportlase saatuse üle ainuotsustaja, enda juures kinnihoidja. Seda aitaks ära hoida, kui sportlane ise on teadlik treeninguõpetusest – miks üht või teist asja just nii tehakse.
Talendikus on sportlase omadus, aga ta on justkui riigivara. Kui võimekus on sportlasele looduse poolt antud, peaks tema missioon olema need võimed välja arendada, et esindada riiki ja läbi selle ka ennast, sest riik on olnud nende võimete kasvupinnaseks. Kui sportlase arengus on seisak või ei tule juhendaja üksi hästi toime, tuleb julgelt nõu küsida. Eestis on neid treenereid küllaga, kellega asja arutada, aga me kardame midagi… Tulemuseks on konfliktid treeneri ja sportlase vahel ning järjekordne treeneri vahetus, mis tavaliselt ei vii kuhugi.
Soomlased korraldvad kergejõustikus igal aastal nn karnevale, kus kohtuvad noored ja vanad sportlased, treenerid ja endised tipptegijad. See arendab mitte ainult sportlasi, vaid ka treenereid, sest seal on tavaliselt kogu tippinfo, mida õhtuti omavahel vahetatakse. Sügisel korraldatakse aga kõrgetasemelisi seminare.
Eesti vajaks samuti midagi sarnast oma koolitussüsteemi, kus näiteks nelja aasta jooksul võetakse läbi kogu spordiala kõigil tasanditel – koolitajad võiksid olla nii välismaa kui ka meie oma tipptreenerid. Aga kes seda tegevust koordineeriks?
Treenerite kutsekvalifikatsiooni tõstmise sooritused on süsteemsed ja tarvilikud kasvõi selles mõttes, et enne atesteerimist võtab treener kokku oma teadmised ja oskused. Sageli on neil eksamitel esinejaid huvitav ja hariv kuulata ka teistel.
Treener peab ennast täiendama ühes talendika sportlase arenguga. Aga kas noortetreenerid julgevad endale tunnistada uute teadmiste vajalikkusest? Nõukogude aegse koolitusega treenerid, kes olid siis ja on ka praegu maailma tipptasemel, on varsti ennast ammendanud. Noori, tarku ja ambitsioonikaid treenereid ei kipu juurde tulema. Eesti treenerite ühendus peaks olema aktiivne treeneri statuudi kujundamisel ja väärika palga eest võitlemisel, muidu pole varsti neidki treenereid, kes meil praegu on.
Lapsevanem, unusta oma ego!
Lapsevanem peaks olema treeneri liitlane. Sageli on ta aga hoopiski suurim vahelesegaja, mistõttu on lapsel raske otsustada, kellel õigus.
Raja või mänguväljaku ääres jutustav ja ebakompententset nõu andev lapsevanem ei ole haruldus. Halvemal juhul saab lapsevanema ego realiseeritud lapse sportliku võidu kaudu, iga hinnaga rekordite nimel. See on praegu Eestis väga levinud ja ohtlik tendents, sest selle all kannatavad just andekad noored. Viimasest veelgi jubedam on see, kui lapsevanemad treenivad oma lapsi, ilma et oleks selleks ise ettevalmistunud. Sageli treenitakse lapsi nii nagu kunagi ise täiskasvanuna treeniti, mis tegelikult lapse arengu ja treeningu põhimõtetega kokku ei sobi.
Ennast ei peaks eksponeerima spordis, vaid sporti endas. Kindlasti ei pea selleks läbima Tallinna sügisjooksul ja/või Tartu suusamaratonil pikki distantse, võttes kaasa ka noorukesed lapsed. Võistelda võiksid ikka need, kes on selleks piisavalt ettevalmistunud ja sportida tuleks mitte tulemuse, vaid lusti pärast.
Andekust võib märgata juba varakult
Kuidas andekat ära tunda ja andekust mõõta? See ei ole kerge, kuid teatud tähelepanekute põhjal siiski võimalik. Suur kunst on talent harjutama panna ja särama lüüa.
Andekus kui looduse kingitus avaldub tavaliselt mitmel alal korraga. Selleks on vaja vaid teatud tingimusi. Andekust võib märgata juba varakult, sest andekad alustavad roomamist, käimist… lugemist jne varem. Samas on nad püsimatud ja tahavad ruttu ning kergelt võita. Nad otsivad kogu aeg uut väljakutset/tunnustust ja rändavad seeläbi alalt alale. Sageli ei jõuagi nad ühel alal tippu, sest see nõuab süsteemset ja pikemaajalist treeningut, milleks andekal sageli harjumused ja vajadused puuduvad – võidetakse ju niigi kerge vaevaga.
Kuna andekate suhtarv rahvastikust on väike, peaksime nendega targalt ringi käima. Väga headest kehalistest võimetest üksi ei piisa, et noort tõeliselt andekaks pidada. Voldemar Panso ütles kunagi: „Et talent säraks, on vaja lisaks 10% andekusele omada 90% töövõimet.” Palju seda arendada saab, on raske öelda, aga selle tunneb kohe ära särasilmse lapse innukusest.
Nüüd on vaja treeneril ja lapsevanemal aru saada, et tema laps on andekas. See, et üks või teine noorsportlane võidab samaealist ülivõimsalt, ei näita veel, et ta on andekas. Ehk harjutab ta täiskasvanutega sarnaselt, on omaealistest füüsilises arengus ees või on mitu aastat rohkem harjutanud. Noorteklassi lõpuks füüsiline areng tasakaalustub, edasi viib juba andekus ja töö.
Andekad ei näita sageli spordis kõrget algtaset, aga nende edasiarengu tempo on hüppeline, noorteklassi lõpuks ületavad nad kunagisi aktselerante ja on hiljem tippspordis edukamad. Andekad on tavaliselt kiire õppimisvõimega, hea koordinatsiooniga ja osavad.
Andekas tahab särada
Andekas vajab kasvamiseks ja arenemiseks aega. Sellisel lapsel on vaja kannatlikult lasta läbida murdeiga, mis on hästi keeruline ja raske lapsele endalegi. Tõsisema treeninguga võiks alustada alles siis, kui tempokas pikkuse ja kaalu kasv on lõppemas, ehk umbes aasta pärast murdeiga. Kas on meil oskust ära kannatada see õige aeg? Andekas tahab särada ja seda kerge tööga. Kui andekaks tituleeritu ei tee järjekindlalt tööd, siis ta ei realiseeri ennast, tulemuseks on spordist loobumine ja hiljem võib ka eluratas veereda allamäge.
Andekat tuleb mitte poputada, vaid säästa, eelkõige võistluskoormusega. Tavaliselt on aga noorte puhul nii, et hea tulemus kannustab ja otsitakse uut võistlust veel paremaks tulemuseks. Selline ülevõistlemine lõppeb tavaliselt bumerangi efektiga, järgmisel aastal tulemused langevad ja ähvardab loobumisoht.
Mida aeg edasi, seda rohkem vallutab noori virtuaalne maailm ja seda vähem jääb sporti andekaid. Kutsun üles kõiki treenereid, juhendajaid ja lapsevanemaid säästma noori võimekaid tuleviku nimel. Eriti pöördun lastevanemate poole, et nad ei nõuaks enda saavutamata tulemuste realiseerimist laste peal. Laske noortel sporti nautides füüsiliselt välja areneda, tehes samal ajal noortepärast treeningut ja säästes paljud andekad lapsed Eesti spordile. Ärge olge ise spetsialist, vaid küsige häbenemata nõu õppinud treeneritelt!
Andekaid pole vaja dresseerida, neid tuleb õpetada olema kannatlik, harjutama järjekindlalt ning ootama oma aega. See on raske ülesanne, aga vastasel juhul lõppeb sportlik tegevus paljudel juba gümnaasiumi astmesse jõudmisel.
