Eesti jooksjate tipp-10. Lossmanni olümpiamedal, Selliku vägevad rekordid või Mägi stabiilsus tipptasemel – kes on number üks?
Tekst: Märt Roosna
Üritame võimatut ehk võrrelda võrreldamatuid. Ajakiri Jooksja pani spetsialistidest žürii abiga kokku Eesti jooksjate kõigi aegade edetabeli.
Mehed ja naised. Alates 60 meetri sprindist kuni maratonini, sekka tõkkedistantsid ja teatejooksud. Eelmise sajandi algusest tänasesse päeva välja. Kuidas sättida kõik need jooksjad ühte pingeritta, mida võiks presenteerida Eesti jooksjate kõigi aegade edetabelina? Mission impossible?
Ühe inimese arusaam on arvamus, kahe inimese seisukoht veendumus, aga kümne Eesti kergejõustikku tundva eksperdi koondhinnang on piisavalt autoriteetne analüüs, mida tasub uskuda. Mõistagi ei tohiks eri ajastute (ja veel enam: eri distantside, eri sugude) jooksjate võrdlust võtta liiga tõsiselt, kuid sellised edetabelid on äärmiselt huvitavad, väga populaarsed ja mis peamine – annavad suurepärase võimaluse meenutada ka noorematele meie minevikukuulsusi.
Tugev ja laiapõhjaline žürii
Proovisime kokku panna laiapindse ja võimalikult mitmekülgse ekspertide kogu. Jooksutreenerid Harry Lemberg, Liivi Eerik ja Toomas Tarm ei vaja huvilistele pikemat tutvustust. Ajakirjanike vaadet esindavad spordialade kuninganna käekäiku süvitsi tundvad Deivil Tserp (Õhtuleht) ja Juhan Kilumets (ERR), Mati Lilliallik seevastu on kõikenäinud jooksuvõistluste korraldaja.
Erich Teigamägi on mitte üksnes endine kauaaegne kergejõustikuliidu president, vaid ka ääretult kirglik huviline, fänn sõna kõige paremas tähenduses. Ivo Kala on teinud ka treeneritööd, kuid tema huvi ja teadmised kergejõustiku osas on hämmastavad: tundub, et iga ta päev algab tulemuste sirvimise ja vaagimisega. Marti Soosaar oli ise tubli sportlane (mitmevõistleja, 20-võistluse M35 klassi maailmameister, kelle maratonirekord on 3:13), üha populaarsust võitva disc’ijooksu peakorraldaja ja toob juurde ka ettevõtja vaadet.
Värbasime žüriisse ka ChatGPT. Ma ei ole tehiaru suur fänn, aga üritame olla moodsad ja ajaga kaasas käia. Etteruttavalt võib öelda, et ChatGPT oli küll ülimalt innukas, kuid ausalt öeldes osutus žürii kõige nõrgemaks liikmeks. Kohati luiskas enesekindlalt ja tahtis näiteks kangesti Andrus Värnikut tabelis viiendaks panna, väites, et odamees läbis 1998. aastal 400 m ajaga 45,86. „Unustatud, kuid tippklassi ringijooksja,“ kirjeldas tehisaru Värnikut. Väikese hurjutamise ja suunamise peale suutis siiski moodustada tõsiseltvõetava edetabeli jooksjatest.
Kokkuvõttes sai otsustajate seltskond igati väärikas, need on tõelised kergejõustikusõbrad, kes pole üksnes ise staadionil aastakümneid veetnud, vaid orienteeruvad hästi ka ajaloos.
Lemberg jättis oma õpilased välja
Nagu ikka selliste ülesannete puhul: õige pea selgub, et kandidaate on kõvasti rohkem kui kümme. „Mul oli laual 20 nime,“ tõdeb Teigamägi, kes esmalt arvutab atleetide tulemused ümber maailma kergejõustikuliidu punktitabeli alusel. Taustaks, siis tõstab endine spordijuht nad ikka käsitsi paika.
Lillialliku lähenemine on alapõhine: sordib alarühmade kaupa välja 14 meest-naist, puksib neli välja ja reastab ülejäänud. Eerik lähtub eelkõige tiitlivõistlustel näidatud tulemustest, Tarm katsub arvesse võtta ka eri aegade konkurentsitiheduse koefitsienti, Kilumets võtab aluseks tulemuse ja võrdluse omaaegse maailma tipuga, aga ka laiema mõju Eesti spordile ja järgmistele põlvkondadele. Lemberg ütleb kohe, et nii nagu igasugustel muudel hääletustel, jätab ta põhimõtteliselt valikust välja endaga seotud sportlased – Pavel Loskutovi ja Tiidrek Nurme.
Igaühel on oma loogika ja põhimõtted ning siin ei saagi öelda, et üks lähenemine on õige ja teine vale.
Kokku mahub žüriiliikmete esikümnetesse 23 sportlast, 17 meest ja 6 naist. Tihti pannakse kümnendaks mõni selline jooksja, kes võib-olla polekski pidanud puhtalt resultaate võrreldes sinna mahtuma, kuid on mingil muul põhjusel valijale hinge läinud. Soosaar toob välja näiteks Johannes Villemsoni, kes aastatel 1911–1927 püstitas rekordeid ja tippmarke 60 m sprindist kuni 2000 m jooksuni (lisaks teivashüpe ja kümnevõistlus). „Universaaltalent,“ kirjeldab Soosaar Villemsoni, kes oli Eesti absoluutne tipp ka kiiruisutamises.
Lilliallik surub oma tabelisse tõkkejooksja Kalju Jurkatamme. 110 m tõkkedistantsil viis Jurkatamm Eesti rekordi 13,8ni (1968) ja sai rekordimehe au nautida 26 aastat, kuid tema trumpala oli hoopis nüüdseks unustusehõlma vajunud 200 m tõkkedistants. Sel alal tuli ta kahel korral NSV Liidu meistriks ja aastatel 1964–1971 kuulus maailma edetabelis esiviisikusse (1968 oli esimene). Jurkatamme aega 23,0 pole eestlased siiani üle jooksnud.
100 m sprindis rahvusrekordi 10,7ni kruvinud ja Berliini olümpial (1936) osalenud Ruudi Toomsalu teenib punkte ainult Kilumetsalt, kes asetab ta aga koguni kuuendaks. „Võtsin ta sisse ja panin niivõrd kõrgele suuresti spordipedagoogika ja tema õpikute tõttu, millel oli suur mõju Eesti spordile ja sprindile. Muidugi jooksis ta omas ajas ka vägevaid aegu,“ põhjendab Kilumets.
Kõvad nimed napilt väljas
Punktisüsteem on lihtne: 1. koht annab 10 silma, 2. koht 9, 3. koht 8 ja nii edasi. Kõige napimalt jäävad esikümnest välja Mart Vilt (15 punkti), Rein Tölp (14), Toomas Turb (12) ja Linda Ojastu (neiupõlvenimega Kepp) (12).
Väga kõrgelt noteerib 1964. aastast alates pikalt Eesti 1500 m rekordit hoidnud Vilti ja ka Turbi Tserp. Esimese asetab ta neljandaks ja teise viiendaks. „Eesti rekord oli Vildi käes 42 aastat,“ rõhutab staažikas kergejõustikužurnalist. „Vahepeal Tiidrek Nurme tuli ja kustutas Vildi rekordiraamatust, aga praegu oleme jälle seisus, et keegi ei suuda nii kiiresti joosta. Vildi aeg 3.39,0 oli 1966. aastal maailma edetabelis kaheksas. Toomas Turb jäi Enn Selliku varju, kes oli lati lihtsalt nii kõrgele tõstnud. Aga Turb läbis 10 000 meetrit 27.54ga, on endiselt kõigi aegade teine ja keegi pole sinna lähedalegi jõudnud. Krossijooksu MMil käivad meie sportlased ka praegu, mainime viisakusest nende kohad ära, kuid Turb tuli seal liidu koondise koosseisus võistkondlikult pronksile!“
Tokyo olümpial (1964) 800 m jooksus poolfinaali jõudnud Rein Tölp saab punkte neljalt hääletajalt (Kala, Kilumets, Tarm, Lemberg) ja 1958. aastal liidu koondise 4 × 100 m teatesprindi võistkonnas Euroopa meistriks kroonitud Linda Ojastu kolmelt (Kilumets, Lilliallik, Lemberg).
Aga nüüd, (johannesermilikult) daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud, esitleme teile Eesti jooksjate kõige aegade esikümmet.
Pavel Loskutov. Foto: Priit Simson/Postimees
5. Pavel Loskutov
49 punkti
Pavel Loskutovi viies koht on raudkindel – nii tema ees kui taga on tükk tühja maad. Seega ei saa Valgast pärit maratoonarile saatuslikuks tema treeneri Harry Lembergi otsus oma õpilased esikümnest eemale jätta. Loskutovile jagub punkte kaheksalt otsustajalt, Lembergi kõrval jätab ta välja üksnes ChatGPT. Kolmandale reale sätivad ta Kala ja Tarm.
Loskutov pole olnud nii mitmekülgne kui Tiidrek Nurme, kuid tal on ette näidata kaks konkreetset ja tugevat argumenti. „EM-hõbe ja Eesti maratoni rekord,“ võtab Soosaar viie sõnaga Loskutovi pika karjääri tipphetked kokku. Kui 2002. aastal Münchenis tõi Loskutovile teise koha soomlase Janne Holmeni järel ning terve pinutäie hispaanlaste ja itaallaste ees aeg 2:13.18, siis samal suvel viis ta Pariisis rahvusrekordi 2:08.53ni. Tol aastal jooksis maailmas kiiremini ainult 24 meest.
„Mees jõudis poodiumile välja ja oli 21. sajandi teenäitajaks Eesti pikamaajooksus,“ ülistab Tserp. „Me võime rääkida, et jooksutossude tehnoloogias on tehtud suur areng, aga Paša rekord püsib. Eesti spordi mõistes suutis ta tähed taevast alla tuua ja toona polnud maailmarekord ka veel nii kohutav.“
Tiidrek Nurme Doha MMi maratonil end veega jahutamas. Foto: Scanpix
6. Tiidrek Nurme
29 punkti
39-aastaselt endiselt heas vormis olev ja võistlev Tiidrek Nurme ajab žürii kahte lehte: pooled jätavad esikümnest välja, pooled panevad sisse ja neist neli tõstavad saarlase veel kõrgemale kohale. Teigamägi kolmandaks, ChatGPT, Tarm ja Eerik viiendaks.
Millest arvamuste lahknemine? Üksnes protokollis sõrmega järge vedades tundub Nurme joone alla jätmine loogiline. Kohad olümpial 26., 63., 26., MMil 33., 40., 26. ja 31. Viisakas, aga ei midagi väga erilist.
Mainitud hindajad leidsid aga argumente, mis on Nurme tehtule väärtust lisanud. „Ta on osalenud kolmel olümpial, kahel eri distantsil. Mitmekülgseim jooksja Eesti ajaloos,“ kiidab tehisoid.
„Kaks ala kolmel olümpial ja sportlik pikaealisus,“ märgib Eerik. „Maailma tipust on minu nimistus kõige kaugemal Nurme, aga tema puhul arvestan suurt mitmekülgsust ja pikka karjääri, häid jookse väga erinevatel distantsidel,“ põhjendab Tarm.
Pekingi olümpial (2008) püstitas Nurme 1500 m jooksus seni kehtiva Eesti rekordi 3.38,59. Rio de Janeiro ja Tokyo olümpial võistles ta juba maratoonarina – sellise tükiga (1500 m ja maratonil osalemine eri olümpiatel) on ajaloos hakkama saanud vaid viis meest. EMil on Nurme teeninud maratonis 9. ja 11. koha ning 5000 m distantsil 10., 16. ja 16.
„Tiidrek on edendanud meie jooksukultuuri,“ toonitab Teigamägi. „Hindasin tema puhul ka järjepidevust, pikaealisust ja seda, mida ta on ala heaks teinud. Ta on koondise eest väljas olnud väga palju kordi.“ Tänini koondisse kuuluv Nurme tegi debüüdi juba aastal 2004.
Jane Salumäe.
7. Jane Salumäe
23 punkti
Ujujana sporditeed alustanud, Audenteses ka odaviset proovinud ja alles õige hilja pikamaajooksu avastanud Jane Salumäe on Eesti maratonis ainulaadne nähtus. Uno Källe õpilase 1997. aastal Torinos joostud Eesti rekord 2:27.04 on järgmiste eestlannade aegadest üle seitsme minuti parem! Ka temast kiiremaid mehi on siinmail läbi ajaloo olnud vaid 46.
Nii ei mahu Salumäe üksnes kahe hääletaja (Lembergi ja Kilumetsa) sedelile, seevastu Teigamägi ja Lilliallik tõstavad ta viiendaks. „Tüdrukud on üritanud küll, kuid pole hiljem Salumäe rekordi lähedalegi jõudnud. Tema puhul öeldi, et tegi suurepäraseid etteasteid peamiselt kommertsmaratonidel, ent ka 2002. aasta Müncheni EMi neljas koht on annaalides ilusasti olemas,“ arutleb Tserp. „Jah, poodium oli üksjagu kaugel, aga ikkagi ülikõrge koht.“
Võidurõõmu sai Salumäe tunda nii Rooma, Torino, Los Angelese, Viini kui ka Monte Carlo maratonil, 1995. aasta MMilt on ette näidata 15. koht. Jälg Eesti kergejõustiku ajaloos on suur ja kustumatu.
8. Karl Erik Nazarov
20 punkti
Pikalt õiget ala otsinud, ka mitmevõistlust ja 400 meetri tõkkejooksu proovinud Karl Erik Nazarov lõi läbi alal, millel see näis kõige vähem tõenäoline – lühikeses sprindis. Täpsemalt: väga lühikeses sprindis, tema parimad etteasted on tehtud 60 m distantsil.
Mõni žürii liige leiab, et las 26aastane atleet veel võistleb, enne kui tema pärandit hindama hakata. Teine arvab, et tõestagu Heiko Väädi, onu Andrei Nazarovi ja Liivi Eeriku õpetussõnu kuulates tipptasemele kerkinud sprinter end esmalt ka väljas tiitlivõistluste kavas oleva 100 m jooksus, siis mahub esikümnesse.
Juba praegu paigutavad ta sinna neli „valijameest“ – Kala, Soosaar, Eerik ja ChatGPT. „Kõige edukam Eesti sprinter tiitlivõistluste kontekstis,“ argumenteerib tehisaru kainelt ja kuivalt. „2022. aasta sise-MMi neljas koht oli kõigi aegade parim tiitlivõistluste tulemus Eesti sprindis.“ Belgradis alistas Nazarov teiste hulgas Ferdinand Omanyala, Andrew Robertsoni, Artur Cisse ja Femi Ogunode.
Eerik meenutab, et finaali murdis Nazarov ka aasta varem Toruni sise-EMil, kus lõppkohaks oli seitsmes. Paneme siia juurde veel kaks poolfinaali kohta sise-EMil, Eesti rekordid (60 m 6,55; 100 m 10,18) ja saame kompoti, mis tõstab välejala kõigi aegade esikümnes kaheksandaks.
Foto: Eesti
Spordi- ja Olümpiamuuseum SA
9. Hubert Pärnakivi
19,5 punkti
Kõige napimalt ehk vaid poole punktiga edestab Niitu poolsada aastat varem tegusid teinud staier Hubert Pärnakivi. Punkte annavad talle viis hindajat, Kilumets sätib esimese eestlasena 5000 m alla 14 minuti jooksnud tartlase viiendaks ja Kala kuuendaks.
Kala sõnul imponeerib talle, kuidas Pärnakivi sai 1959. aastal Philadelphias NSV Liidu ja USA matšil 37kraadises palavuses 10 000 m jooksus kuumarabanduse, oli viimasel ringil sisuliselt meelemärkuseta, ent ometi kuidagi finišeeris (ametliku protokolli järgi teisena, tegelikult kolmandana). „See jooks otsustas ka matši tulemuse, Pärnakivi oli selles mõttes oma aja tõeline kangelane. Seda jooksu näidati enne olümpiaid sportlastele alati kui tõelise mehisuse näidet,“ räägib Kala hingestatult.
Kuidas saab Pärnakivil olla 19 ja pool punkti? Sest Lemberg ei suuda kuidagi lahutada Pärnakivi ja Lembit Virkust ning jätabki nad oma pingerivis jagama kuuendat kohta: „Mõlemad olid tolle aja absoluutsed maailma tipud.“
Foto: Eesti Entsüklopeedia
10. Marek Niit
19 punkti
Mitmekülgne sprinter võinuks tabelis olla märksa kõrgemal. Paraku ei avanud Valter Espe käe all tuule tiibadesse saanud saarlane ilmselt võimeid täielikult ja teisalt tegi vägevaimad jooksud reeglina mitte tiitlivõistlustel, vaid USA üliõpilasliigas NCAA. Maarjamaal ei kiputa aru saama, kui kõva sealne tase on, eriti sprindis, nõnda ei osata Niitu ilmselt päris vääriliselt hinnata. Tegelikult on NCAAs saavutatud teine koht 200 m sprindis väga kõva sõna.
Punkte teenib Niit kuuelt žüriiliikmelt. „Juunioride MM-kuld, lisaks mitmekordne tiitlivõistluste mees,“ selgitab valikut Soosaar. „Oli korraga kolmel alal Eesti rekordiomanik, üht hoiab siiani,“ lisab Eerik.
Niit läbis 100 m 10,19 sekundiga (2012), 200 m 20,43ga (2011) ja 400 m 45,74ga (2014). Esimese rekordi ületas Karl Erik Nazarov ja viimase Rasmus Mägi, ent 200 m jooksus pole mantlipärijat näha ka binokliga vaadates. Niidu märkimisväärseim resultaat on aga hoopis lühiraja 400 m aeg 45,99, mis on maailma kõigi aegade edetabelis 259. See viinuks ta sise-EMil poodiumile ja sise-MMil vähemalt finaali, kuid need on „oleksid“.
„Mees, kes pani lati väga kõrgele, aga mitte nii kõrgele kui võinuks,“ arutleb Tserp. „Tegu oli siiski boheemlasega. Kui palju aastaid ta siis täisvungiga trenni tegi? 400 meetrit võinuks minu hinnangul ideaalis sekundi võrra kiiremini joosta.“
Juba homme avaldame jooksjad kohtadel 3-4!
