Sõitmine veel kanuu ja süstaga on ajalooliselt üsna vana tegevus. Kanuusõidule panid aluse Põhja-Ameerika põlisrahvad, kuid süstasõit on Rahvusvahelise Aerutamisföderatsiooni (ICF) andmetel pärit Gröönimaa eskimote juurest.
Olümpiaprogrammi pääses aerutamine esmakordselt 1936. aastal, kuid alasisene kava on pärast seda mitu korda muutunud. Viimati Londonis 2012 oli kavas 12 medaliala: meeste ühesüst 200 m ja 1000 m, meeste kahesüst 200 m ja 1000 m, meeste neljasüst 1000 m, meeste ühekanuu 200 m ja 1000 m, meeste kahekanuu 1000 m, naiste ühesüst 200 m ja 500 m, naiste kahesüst 500 m, naiste neljasüst 500 m. Lisaks kuulub aerutamise alla kärestikuslaalom, kus selgitatakse võitjad naiste ja meeste ühesüstal, meeste ühekanuul ja meeste kahekanuul.
Inglise keeles kannab aerutamine küll nime canoeing, mis peaks justkui tähistama vaid kanuusõitu, kuid tegelikult kuuluvad ka süstaalad selle nimetuse alla. Rahvusvahelise alaliiduna moodustati kõigepealt 1924. aastal Internationale Repräsentantenschaft Kanusport (IRK), millest 1946. aastal sai International Canoeing Federation.
Eesti alaliit kannab nime Eesti Aerutamisföderatsioon. Kodulehekülge näete siit.
