Teksti autor: Kristjan Karis.
Harv on olukord, kui loed pressiteate nupukest ja jääd paari lausesse kinni. Kasvab lootus, et siit võiks midagi tulla – ehk saab siit nüüd alguse miski, mis võiks muuta (antud hetkel) meie spordimaastikku mastaabis, mida ehk täna isegi ei suuda hoomata. Viimane kord oli siinkirjutajal selline välgatus siis, kui otsustati luua kõigile Eesti kodanikele digitaalne identiteet ja kõik, mis nüüdseks sellele järgnenud on. Räägin siinkohal Eesti Olümpiakomitee teatest, et augusti lõpus kogunenud täitevkomitee seadis teadliku suuna keskenduda meie sportlaste teaduspõhise toe tugevdamisele ning töötada välja teadus- ja arenduskeskuse kontseptsioon. Kas tõesti on meie suhteliselt konservatiivsele spordimaastikule saabumas uus suund, mida teised valdkonnad juba pikemalt viljelevad?
On arusaadav, et uute „hulluste“ ette võtmine olukorras, kus esikohal on klubide ja alaliitude finantsiline ellujäämine või uue oda või jalkavärava soetus, ei ole sarnased ideed varem ja laiemalt elluviimiseni jõudnud. Juba eelmisel sajandil aset leidnud EOK üldkogul käis läbi Teadusuuringute Keskuse (TUK) kontseptsioon. Siinkirjutaja oli üks neist, kes nüüd juba kaheksa aastat tagasi allkirjastasid Sihtasutus Tehvandi Spordikeskuse nimel koos Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Telia ning EOKga „targa“ Kääriku Spordikeskuse väljaarendamise kontseptsiooni. Nii Kultuuriministeeriumi kui ka EOK esindajad on külastanud erinevaid sporditeaduskeskusi ja tutvunud struktuursete skeemidega nii meist põhja kui ka lõuna pool.
Nagu sihtasutus, nii ka mõned alaliidud või üksikuna meie tippsportlased on väikeste sammudena ja nn katseprojektidena erinevaid lähenemisi ette võtnud, et jõuda targalt tippu. Üldiselt on aru saadud, et väikeses riigis, piiratud sportlaste arvuga jäävadki projektid projektideks ja võitjatena tulevad välja vaid vähesed. Kasu ei jõu piisava kiirusega kogu spordimaastikule ja sportlasteni. Mõningase hirmuga näeme, kuidas mujal liigutakse eest ära ja tehnoloogia areng koos tehisintellekti võimalustega rakendub kõikjal mujal kui meie spordimaastikul. Suuremgi mure on, mis siis veel kümne aasta pärast saab.
Sellest ka lootus, et nüüdseks on kohale jõudnud arusaam, et vajalik on ühtne koordineerimine, mis ühendab sportlase, alaliidu, taristu, spordimeditsiinilised uuringud, pideva seire, seadmete talletatavad andmed ja teaduse. Tehvandi Spordikeskuse spordiväljakutel toimuvatel võistlustel ja treeningutel näeme ülimat ambitsiooni saada paremaks ja areneda uute sihtide nimel – ei saa ju olla, et see ambitsioon ei peegeldu ka spordimaastikule laiemalt ning sinna kontoritesse, kust seda maastikku juhitakse.
Praegu leiab osaliselt, kahjuks ainult tippspordis aset mõningane seire, testimine ja isegi mõõtmistulemuste analüüs ning eeldatavalt jõuavad ka viimasest tulenevad järeldused sportlasteni ja nende treeningkavadesse. Fakt on aga see, et selles puudub süsteemsus, tegevus on ebaregulaarne, tihtipeale puudub ka teadmiste baas andmete tõlgendamiseks ja andmed jäävad tihtipeale välja prinditud PDF-failidesse, mis omakorda tähendab, et meie järgmiste põlvkondade tipud ei saa sellest kasu lõigata. Ainuke lootus on, et treener ei lahku ja annab vajalikku kogemust edasi üle generatsioonide. Siinkohal on oluline välja tuua, et kogu kontseptsiooni juures jääb treener endiselt ülioluliseks osaks sportlase arengus. Seire, andmed ja järeldused on toeks just treenerile, aga ka spordijuhtimisele laiemalt – ega neid teenuseid muidu TUGIteenusteks nimetata. Leian, et on vajalik siduda ühtsesse süsteemi seire ja tehnoloogia, taristu võimalused, teadlased ja andmed ning spordiharidus. Fakt on ka see, et teaduspõhine lähenemine ja tugisüsteemid parandavad treeningmetoodikat, aitavad taastuda ja vigastusi ennetada, läheneda sportlasele spordialaspetsiifiliselt ning lõpuks toovad tulemusi suurvõistlustel. Tugiteenuste „pintsaku nööbid“ on ju peaaegu kõik juba olemas.
Betoon ja sisu
Olen veendunud, et meie füüsiliselt pisikese riigi sporditaristu on suhteliselt heas seisus ja katab põhiosa spordialade vajadused. On puudusi kindlatel spordialadel, esimesena meenub ujulate, eriti olümpiadistsipliinide jaoks vajaliku suurusega basseinide vähesus. Siinkohal aga räägin taristust laiemalt kui vaid pallisaal või kergejõustikuring. Taristu tugiteenuste rakendamise vaatenurgast vajab ka lähedalasuvaid ruume ja võimekust testimiseks ning nende ruumide sisustamist tarkade inimestega. Vähemal määral annab mobiilne tehnoloogia võimekuse luua „tarku“ keskusi kasvõi RMK loodusradadele.
Lõunaeestlasena näen ohtu ka selles, et paratamatult tekib kiusatus koondada kogu tegevus Tallinna. Õnneks ei tähenda pressiteates kasutatud väljend „tippspordi teadus- ja arenduskeskus“ tänapäeval puhtalt füüsilist ehitist. Saame ju kõik aru, et mainitud kontseptsiooni lõpptulemus on teenindada meie sportlasi, kes on laiali üle kogu riigi. Praegu on meil suuremad „nööbid“ olemas Tartus ja Tallinnas. Kui lisada Tartu Ülikooli Ujula tänavasse koondatud õppe- ja treeningtegevusele loodetavasti kunagi tulevikus välja arendatav kohe kõrval asuv staadioniala, saame seda piirkonda juba spordilaboriks nimetada. Oleme ka lugenud meediakajastusi TalTechi plaanitavast spordi- ja liikumislaborist või piirkonnast. Mõlemas linnas on peale haridusasutuste ka vajalikud (spordi)meditsiiniteenused: Tartu Ülikooli Kliinikum, Geenivaramu, EOK enda Spordimeditsiini Sihtasutus ning erasektori pakutavad testimis- ja füsioteraapiavõimalused. Kuigi jah, praegu me testime ja vähem seirame.
Tehvandi Spordikeskuse juhina saan kindlalt öelda, et väiksemate „nööpidena“ saame kindlasti käsitleda ka Tehvandi ja Kääriku spordikeskusi. Katmata on meil Eestis suuresti kirde- ja edelapiirkond just nende väiksemate „nööpidena“. Loodame, et samal ajal, kui kontseptsiooni väljaarendamisele roheline tuli anti, vaatab moodustatud taristukomisjon taristuvajaduse piirkonniti üle ja kaalub ka lähenemisi, mis toetavad loodava teaduskeskuse vajadusi.
Nagu mainitud, tuleb ruumid täita tarkade inimestega, aga need targad inimesed peavad ka tegutsema sama kontseptsiooni järgi. Sportlasel ei ole mõtet külastada erinevaid teenusepakkujaid, kui testimiste loogika ja ülesehitus on erinev. Pealegi ei anna erinevad lähenemised võimalust võrrelda isikustamata andmeid indiviidiüleselt. Testimis- ja seirepõhimõtted (-protokollid) tuleb ühtlustada, mis on kindlasti üks suurimaid pähkleid teaduspõhise keskuse kontseptsiooni väljatöötamisel. Seda just koolkondade erinevuse, mitte kontseptsiooni keerukuse tõttu. Oluline ei ole ainult see, mida me mõõdame, vaid ka see, kuidas me seda teeme.
Kogu seireprotsessis puudub ka üks oluline nüanss: meil ei ole välja töötatud kindlat korda, kuidas me treeningpäevikuid täidame, või andmemaailmas ehk pigem, kuidas need täituvad. Ülimalt raske on sportlase terviseuuringutest (isegi kui need leiavad aset näiteks igas kvartalis) järeldusi teha, kui me ei tea, mida tehti vahepeal – mida söödi ja joodi, kuidas magati ning kuni selleni välja, kas mingil hetkel oli sportlase elus mõni psühholoogiline kõrg- või madalhetk. On spordialasid, kus spordikell on sportlasel kogu aeg käe peal ning talletab andmeid igas treeningfaasis ja -tsüklis. Kindlasti on ka neid spordialasid, kus seda ei kasutata või ei saa kasutada, aga erinevate seadmetega on kogu treeningprotsessi jälgimine võimalik ja juba ka suhteliselt odav. Seega tähendab süsteemne lähenemine ka seda, et vaja on välja töötada digitaalne treeningpäevik, mis oleks liidestatud ja kasutatav kogu spordimaastikul.
Innovatsioon ja tehnoloogia
Kääriku targa keskuse kontseptsiooni allkirjastamisel kinnitas toonane Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo huvi aidata ülikooli teadmistega kaasa tervisetehnoloogia edendamisele, eelkõige mitmesuguste sensoorika-, elektroonika- ja andmeedastuslahenduste väljatöötamisel, mida saaks kasutada treeningprotsessi jälgimiseks ning selle baasil uudsete treeningmeetodite väljatöötamiseks. Andmete kogumine peab olema teaduslikult mõtestatud ja samal ajal sportlaste jaoks võimalikult lihtne. Kääriku keskuse unikaalsed teadmised inimestelt andmete kogumisel aitavad meil kujuneda rahvusvaheliselt oluliseks „targaks“ keskuseks.
Me näeme paljudes valdkondades oma riigi edulugusid, kus tehnoloogia ja uuendused on toonud meie teadlased ja insenerid tähelepanu keskmesse. Miks mitte ka spordis seda trendi jätkata? Selge on aga see, et ei ole mõtet arendada juba testitud ja üle maailma laialdast kasutust leidvat tehnoloogiat. Ka teaduskeskuse väljaarendamisel on oluline roll toetada tehnoloogiate soetamist ja kasutamist erinevatel spordialadel. Pärast seda, kui kuus aastat tagasi Eesti esimesed AI-kaamerad Kääriku pallihallis ja jalgpalliväljakul rakendust leidsid, on areng selles valdkonnas olnud metsik. Kui toona tähendas tehisintellekt seda, et kaamera suudab jälgida palli, siis tänapäeval on tehnoloogia võimeline lugema individuaalse sportlase sooritusi ja suhtlust oma tiimikaaslasetega ning liikumiskiirusi, samuti pakkuma asukohaanalüüsi. Liidestused võimaldavad need siduda pulsiandmetega, sisuliselt andes võimaluse analüüsida seda, kuidas mängija „punases olemine“ sooritust mõjutab. Spordialaspetsiifilise tehnika analüüs jääb praegu veel inimeste õlgadele, aga areng on olnud ulmeline ja ega seda enam peata. Üks ehk olulisemaid töid tulevikus saabki olema liidestuste loomine erinevate seadmete vahel ning seal vajab spordimaastik teadmisi ja oskusi, mida tal praegu kindlasti ei ole ega peagi olema.
Sama põhimõte kehtib kõigi teiste mõõtmisseadmete puhul olenemata spordialast ja sellest, kas seadmed on statsionaarsed või mobiilsed, spordimeditsiinilised, füsioterapeutilised või kindla tehnika hindamiseks. Kaamerad, sensorid ja nende liidestused, millele järgneb nii inimese kui ka tehisintellekti analüüs, on juba olemas, aga kindlasti on see konkurentsitihedas valdkonnas nagu sport vältimatu tulevikusuund, kui me soovime olla parimad suurvõistlustel (kui me just ei taha, et meie sportlased ainult välismaal treeniksid).
Spordiharidus
Üks olulisemaid murekohti Eesti spordimaastikul on see, et meil puudub piisav arv vastavates valdkondades haritud inimesi, kes suudaksid viia teaduspõhised järeldused treeneriteni ja nemad omakorda sportlasteni. Meie ülikoolid lihtsalt ei „tooda“ piisavalt nende baasteadmistega treenereid, alaliitudel ega spordikoolituse ja -teabe sihtasutusel ei ole võimekust neid piisavalt koolitada, puuduvad ka süvateadmistega magistrandid ja doktorandid, silmapiiril ei paista ühtegi riiklikku ega rahvusvahelist granti. Samuti oleme vähe näinud spordimaastikul olukordi, kus erinevad teadusdistsipliinid nagu IT, spordimeditsiin ja treenerikoolitus oleksid ühtselt koondunud, et hakata harima meie tuleviku tugiteenistujaid.
Ameerika ja Kesk-Euroopa ülikoolides näeme õppeaineid või koguni magistriprogramme nimetusega sports analytics, aga meil seda ei ole. Eks see olegi keeruline, kui meil ei ole neid nn laboreid, millest eespool räägitud. Olukorras, kus me suudame koguda andmeid, aga ei suuda neid adekvaatselt analüüsida ega viia seda tulemit tagasi sportlase juurde, on ülimalt keeruline ka kogu kontseptisooni kasutegurit välja tuua. Kasu jääb siis vaid üksikute sportlaste pärusmaaks. Täiesti reaalne on olukord, kus me saadame, suuname, toetame oma kirglikke teadlasi välismaale õppima, aga lootus võiks ikka säilida, et nad toovad selle tarkuse ka koju tagasi alaliitudesse ja EOKsse. Ehk isegi olulisem on, et see jõuaks meie teadus-arenduskõrgkoolidesse. Tellimuse olemasolul võiks vastavad õppeprogrammid muutuda meie kõrgkoolide ainekavade osaks ja siia saaks meelitada parimad õppejõud. Nõudlus selle järele tundub igal juhul omas olevat.
Võib-olla liiga emotsionaalselt, aga kuidagi ei tahaks näha välja töötatava kontseptsiooni põhialuseks muutumas seda, et me peame teadustegevuses lootma ülikoolidele väljastpoolt Eestit, eriti teades, et meie ülikoolide haridustase on valdkonniti maailma kõrgeim.
Ärgem unustagem ka seda haridusmaastikku, mis eelneb kõrgkoolidele. Kontseptsiooni väljatöötamisel on kindlasti oluline roll sellelgi, mida ja kui palju suudetakse tagasi suunata meie gümnaasiumite spordimoodulitesse või spordisuunaga klassidesse ja õppemetoodikasse. Peale meie kõrgkoolide peaks olema tihe partnerlus Audentese Spordigümnaasiumi ja sealsete spordispetsiifiliste ainekavadega. Nii ehk lihtsustame tulevikus ka kõrgkoolide ainekavade valikuid.
Kadunud rektor Volli Kalm ütles targa Kääriku kontseptsiooni väljatöötamisel: „Soovime pakkuda meie spordiõppureile maailmatasemel arenguvõimalusi akadeemilise koolituse, spordiorganisatsioonide toe ja tehnoloogiliste võimaluste sümbioosis.“ Tudengite õppe- ja treeningtegevuse kõrval oli Kalmu sõnul ülikooli jaoks samavõrra oluline ka arsti- ja sporditeaduste uuringubaasi areng, sest Käärikule koonduv innovatiivne taristu võimaldab ülikooli eri valdkondade teadlastel nii uusi andmeid koguda kui ka testida. Usun, et ambitsioonid ei ole meie kõrgkoolides kuidagi vähenenud.
Andmed, andmed, andmed
Kas arenduskeskus peaks looma järjekordse superandmebaasi või on meil võimalik oma praegusel digimaastikul leida lahendus, mis toob endaga kaasa vähem riske, aga tagab peaaeesmärgi, milleks on meie sportlaste edu. Lihtsat vastust siin ei ole, kuid fakt on, et tänapäeval on andmed kõrgema väärtusega kui kullakangid, nii teadlastele ja treeneritele sisendina kui ka andmete hoidjale või omanikule rahaliselt.
Järjekordne pähkel, mida pureda. Kas see on probleem, mida lahendada, või takistus, mis pidurdab, on juba kontseptsiooni elluviijate otsustada. Osaliselt nagu oleks meil palju juba olemas. Iga sportlane saab oma digiloos piiratud määral näha meditsiiniandmeid ja teste, sportlane ise on olemas spordiregistris, hariduse infosüsteemis või vastava alaliidu keskses süsteemis. Kas aga see kõik on masinloetav ja juba liidestatud? Seda kindlasti mitte.
Paratamatult tekib ka andmete omandi küsimus. Suur osa andmetest, mida kogutakse kontseptsiooni eesmärkide täitmiseks, on kõrgema tundlikkuse ja kaitsega, olgu nad siis isikustatud või mitte. Kui soovime laiema teadusbaasi jaoks kasutada isikustamata andmeid, peab selleks olema sportlase luba ja keskne süsteem peab ka võimaldama seda luba tagasi võtta. Sama põhimõte kehtib siis, kui tekib küsimus, kas neid andmeid võib kasutada ärilistel eesmärkidel.
Kui soovida anda tagasisidet kindlale sportlasele tema kindlate andmete põhjal, on olukord juba mõnevõrra keerulisem. Aluseks on siiski isiku tahe ja nõusolek. Kuidas me aga neid andmeid anname treenerile, klubile, alaliidule? Mis saab siis, kui sportlane on alalealine või vahetab treenerit või klubi? Kõik need nüansid peavad olema väga korrektselt ja õigusselgelt läbi mõeldud. Ise ma ei kujutaks seda isegi ette, kui ma ei elaks Eestis, kus meie digitaalne identiteet annab ülimalt head võimalused ja eelised, mida teistel ka Euroopa õigusruumis toimetavatel riikidel kindlasti ei ole.
Seejuures oleks vast mõistlik vaadata meie spordimaastikule laiemalt kui ainult Team Estonia liikmed. Andmete väärtus on alati suurem, kui neid on rohkem – veavõimalused vähenevad ja tulemused on adekvaatsemad. Pealegi oleks kontseptsiooni väljatöötamise täielik maht ebaotstarbekalt suur, kui vaadata üksnes tippsportlasi. Covidi perioodil olid alaliidud võimelised väga kiiresti välja andma eri vanuserühmade koondisekandidaatide nimekirju. Sporditeaduse seisukohast oleks eeliseks seegi, kui suudame koguda andmeid pikemast treeningperioodist.
Raha, raha, raha
Kui tahad midagi suurt ellu viia, siis hakka esmalt rääkima rahast ja võid kindel olla, et saad tordi asemel kuiva küpsise. Iga ratsionaalne inimene võib eelnevast välja lugeda, et kontseptiooni elluviimine nõuab raha ning kõike ei saa kunagi kohe ja korraga. Alati on mõistlik katsetada osade kaupa ja õppida nii enda kui ka teiste vigadest, kuid laiem eesmärk peab olema silme ees, olemaks kindel, et need osad liiguvad õiges suunas ning ühtsena suurema pildiga. Harva töötab kogu süsteem hästi, kui üks lüli puudub või on vigane.
Kesk-Euroopa sporditeaduskeskuste, olgu need otseselt sealsete spordikomiteede alluvuses, ülikoolide juures või eraõiguslikud, rahastusallikad on väga erinevad. See sõltub paljuski ka põhimõttelisest seisukoha erinevusest, kas eesmärk on teadustegevus või sportlaste soovid ja tagasisisdestamine. Raha saadakse eraannetustest, loodud fondidest, teenuste müügist, hasartmängumaksust, aga ka maakondadest, kohalikelt omavalitsustelt ja alaliitudelt. Eesti õigusruumi ja alaliitude praegust võimekust vaadates on suhteliselt selge, et peamine koormus langeb riigieelarvele ja kontseptsiooni väljatöötamise faasis ka fondidele. Keeruline tee, kui me vaatame riigieelarve seisu.
Ent eks taandu kõik prioriteetide seadmisele, aga ka lootusele, et meil ka riigina ikka läheb iga aastaga paremini.
Tuleme appi ja toetame
Tehvandi Spordikeskuse peamine eesmärk on toetada meie sportlasi ja spordiüldsust laiemalt, olles küll vaid „üks nööp suurel pintsakul“. Oleme aastaid keskendunud ka „targa spordi“ nügimisele Eestis. Kinnitame siinkohal, et tuleme appi, toetame ja oleme kindlaks partneriks EOK-le seal, kus meid vajatakse selle kontseptsiooni väljatöötamisel. Ka selle aasta lõpus aset leidval juba viiendat aastat toimuval Kääriku Kärajatel „Targalt Tippu“ võtame suuresti peateemadeks selles artiklis välja toodud asjaolud. Ehk leiame seal koos spordirahvaga lahendusi, mida üksinda arvuti ees istudes välja ei mõtle. Homset spordimaastikku saab loodava kontseptsiooni järgi edukalt üles ehitada ainult siis, kui kõik seda soovivad ja selle eelist näevad. EOK spordielu juhina või Kultuuriministeerium kultuuripoliitika koostajana ei saa seda teha üksinda ja ülevalt alla. Nagu sõnas EOK president Erich Teigamägi: „EOK roll on siin olla alaliitudele partner, koondada olemasolevat kompetentsi ning aidata luua lahendusi, millest võidab kogu Eesti spordisüsteem.“
