Kes sulle esmajoones meenuvad, kui mõtled kõige vägevamatele publikumagnetitele, mängijatele, kes lihtsalt tõmbavad rahva (loe: sinu) käima, ei jäta kedagi külmaks ning pakuvad sõud täie raha eest? Vaatame mõned variandid üle, ja seda siis mitte ainult tegevmängijate osas.
Tekst: Tanel Rungi Fotod: Wikipedia
Ilmselgelt on kogu see järgnev kirjatükk üdini subjektiivne, sest maitsed on erinevad. Küll aga usun, et saame eristada kahte tüüpi meelelahutajaid. Kategooriad on:
A) peamisteks märksõnadeks draama väljakul, reketi loopimine, värvikad intervjuud, “jutuajamised” kohtunikega jmt;
B) näitab vähem emotsiooni kui A, kuid kelle mäng on lihtsalt sedavõrd atraktiivne ja geniaalne; pakub vingeid punkte ning efektseid lööke.
Nagu lugu näitab, leidub mõistagi tennisiste, kes kuuluvad mõlemasse kategooriasse.
Sedapuhku siis on fookuses ainult mehed, võib-olla mõnes järgmises numbris teeme sama ka naismängijatega. Oleks lugu digis, saaks kenasti näited juurde linkida, kuid pole hullu – saame kirjapildis kenasti hakkama. Läksime!
*Ei koosta pingerida, mängijad juhuslikus järjestuses.
Marat Safin
Kategooria: A+B
Tatarlane sobib selgelt mõlemasse kategooriasse, kuna mäng ja löögiarsenal (see tagakäsi!) oli tal igati atraktiivne.
Vahest kõige enam on ta siiski tuntud selle poolest, et reket tal käes ei püsinud. Muide, ühes Tennis Unitedi episoodis paljastas Safin, et teab täpselt, mitu reketit ta lõhkus. “Sain HEADilt lumelaua ning selle peale kirjutati 1055,” ütles Safin, ajades saatejuhi Vasek Pospisili ja oma kaasmaalase Jevgeni Kafelnikovi naerma. “Nad lugesid igaühe üle!”
Teisisõnu: Safin oleks justkui lõhkunud ühe reketi iga päev ning seda ligi kolm aastat järjest. Kui aga mõne teise mängija puhul on taoline käitumine kuidagi … ebamugav või piinlik isegi, siis Safini krutskid ajasid muigama. Lisaks ei olnud Marat kindlasti suu peale kukkunud, seda said selgelt tunda nii ajakirjanikud kui ka kohtunikud (trüki YouTube’i “Marat Safin Getting Angry” ning leiad, mille eest Safin 2000 USA dollarit trahvi sai).
Andy Roddick
Kategooria: A
Kui mees veel eeskätt lõi – A-Rodi eeskäsi oli karjääri esimeses pooles üks võimsamaid –, siis võiks ta asetada kenasti mõlemasse kategooriasse. Kuigi Roddicki mängudes oli ka mõistagi üksjagu meeldejäävaid punkte, sobitub ta praegu rohkem ikkagi A-kategooriasse.
Andy oli fännide seas põhjusega väga populaarne. Ta tegi kõike: virises palju kohtunikega tehtud otsuste osas (ning tihti lihtsalt jonnimise pärast) ja hävitas üksjagu reketeid. Ja mis kõige olulisem selle loo kontekstis: tema intervjuud ning pressikonverentsid olid puhas kuld, paljude arvates läbi aegade parim tennisist mikrofoni taga.
Mängijad saavad kohtunike antud hoiatuste eest teadupärast trahvi. Sellega seoses meenub kohe 2011. aasta Madridi turniiri intsident. Roddick ja liiv ei käinud teadupärast ühte jalga ja ameeriklane oli kaotamas vähetuntud itaallasele Cipollale. Pärast Cipolla servimurret otsustavas setis lõi Roddick reketi puruks ja küsis seejärel kohtunik Lahyanilt, kas ta on talle hoiatuse juba andnud. Saades eitava vastuse, peksis ta reketiga puruks Schweppesi logodes ning värvides pingi. Ja siis sai oma hoiatuse lõpuks kätte. Omapärane vahejuhtum, soovitan järele vaadata.
Nick Kyrgios
Kategooria: A+B
Nende saavutused ei ole küll võrreldavad, kuid mingis mõttes on ta sarnane Safinile – megatalent, kes ei ole enda täit potentsiaali realiseerinud ning kes on pehmelt öeldes emotsionaalne. Siiski on Safini teod ja ütlemised Kyrgiose kõrval ikkagi poisikesed.
Kõigest hoolimata on austraallane täielik box office, kui ingliskeelset väljendit kasutada. Vahet ei ole, kas ta meeldib meile või mitte – tema mänge ning tipphetki vaatame ikkagi.
Aga miks? Ehk tema ettearvamatuse tõttu? Või siis sellepärast, et ta on võimeline kõiki võitma? Või põhjusel, et ootamegi temalt krutskeid? Äkki hoopis jalge vahelt löökide, alt servide, võimsa eeskäe ja 215 km/h teiste servide pärast? Enda jaoks on ilmselt tegu kombinatsiooniga kõigest mainitust.
Kyrgios on tennisele hea.
Roger Federer
Kategooria: B
Mäletatavasti oli Federer karjääri alguses vägagi emotsionaalne, lõhkus reketeid, ei tulnud enda emotsioonide kontrollimisega toime. Ühel hetkel, vahetult enne tema suurt esile kerkimist, muutus olukord aga kardinaalselt. Šveitslane sai aru, et nii ei saa. “Ma mõistsin, et protsess muutuda alati ärritunud, reketeid loopivast, karjuvast mehest rahulikuks on raske ja pikk. Nii-öelda tule ning jää miksimine, aru saamine, millal tuleb olla tulisem ja millal jääkülm … see võttis mul lihtsalt kaua aega. Ma arvan aga, et see on õige tee,” on ta rääkinud intervjuus Tennis Worldile.
Meelelahutajaks tegi teda tema mäng, olles siin listis seega mõneti erandlik. Sõnad “geniaalne”, “graatsiline”, “lõdvestunud”, “sujuv” olid läbivaks terve tema karjääri jooksul. Jällegi väga subjektiivne, kuid nii siinkirjutaja kui ka miljonite teiste jaoks on tegu läbi aegade andekaima mängijaga. See, et mäng tundus tema jaoks nii lihtne, tegigi temast meelelahutaja. Alati ei ole vaja lüüa selleks jalge vahelt, 180 km/h eeskätt või emotsionaalselt üles köetud olla. Saab ka teisiti rahva ohhetama ja tuliselt kaasa elama panna.
Jimmy Connors
Kategooria: B (tükike ka A-d)
Tennise esimene rokkstaar, nagu teda ühes varasemas kirjatükis hellitavalt nimetasin. Kuna taaskasutus on moes, siis võtame sellest samast aastate tagusest loost veel noppeid:
Just kirg on üks peamisi põhjuseid, miks ta kenasti siia loosse sobitub. Soovitan soojalt vaadata järele kahte nopet 1991. aasta USA lahtistelt: mäng Kricksteini ja veerandfinaal Haarhuisi vastu. Neist esimeses näeb ühte legendaarsemat sõnavahetust pukikohtunikuga (kes ilmselgelt eksis!). Teises aga on fookuses üks kuulsamaid punkte USA lahtiste ajaloos, mis paneb kommentaatorid hulluma, rahva püsti seistes rõkkama ning Jimbo juubeldama. Vahemärkus: Connors oli siis 39. Pöörane värk!
Ilie Năstase
Kategooria: A+B
Ma olen ise liiga noor ega näinud teda seitsmekümnendatel mehetegusid tegemas, kuid Năstase nimi käib eelnevast hoolimata läbi pea igast artiklist, kus juttu suurematest meelelahutajatest. Seega peab ta siin olema. Nagu üks tennisesõber ütles: “Kui küsitakse, kes on/olid teie lemmik mängijad, keda vaadata ning kui Năstaset hääletuse tipus või selle lähedal ei ole, siis tähendab see, et te pole teda kunagi mängimas näinud.”
Kunagist maailma esireketit ja Prantsusmaa lahtiste tšempionit iseloomustatakse kui üht andekamat mängijat ajaloos, kes aga viskas vimkasid. “Isegi matšide olulistes faasides tegi ta tihtipeale midagi veidrat, et lihtsalt rahvast lõbustada,” on tennise Kuulsuste Hall oma Năstase kirjelduses öelnud. Neile, kes mäletavad teda: Bublik on seega vaese mehe Năstase?
Ta oli temperamentne ning mitte kõige tugevama närvikavaga. Vaidlused ei leidnud Năstaset, Ilie Năstase leidis vaidlusi ja see pani ta sageli vastasseisudesse kohtunikega. Samas oli “Nasty” (ingl. k vastik) hüüdnime kandnud rumeenlane lõbus, ettearvamatu, vaimukas. Oli seega palju naeru, samas ka diskvalifitseerimisi, trahve, mängukeelde.
John McEnroe
Kategooria: A+B
“Soovin, et mind mäletatakse kui suurepärast mängijat, kuid ilmselt meenutatakse mind rohkem kui tennisisti, kes läks platsil kurjaks,” on McEnroe öelnud.
Ole mureta, John, me kõik teame kenasti sinu geniaalsust (võrgus) ja neid kuldseid käsi ning loomingulisust, seitset suure slämmi tiitlit, heitluseid Borgiga ja kõike muudki. Samas, mis siin salata, tahes-tahtmata meenub seoses McEnroega esimesena “paraku” tema legendaarne “You cannot be serious!” ning mitmed muud enesevalitsuse kaotamised. “Ta on kõige edevam, pahatahtlikum ja kiuslikum valjuhääl, keda tennisemäng on kunagi tundnud,” kirjutas The Sun aastal 1979.
Mingis mõttes liigitub McEnroe Kyrgiose kategooriasse: ülimalt andekas, ei jäta kedagi külmaks, täis emotsioonide purskeid. Temagi puhul kehtib järgnev: ta kas meeldib tennisesõbrale või mitte, vahepealset varianti väga ei ole.
PS. Saan täiesti aru lugejatest, kes juba mõnda aega mõtlevad, et miks siin loos on nii palju mängijaid, kes ei suuda enda emotsioone kontrollida ja lähevad/läksid tihti platsil inetuks. Ehk et miks liigitan meelelahutajateks sedavõrd suure hulga tennise paha poisse. Fakt on aga, et see müüb, see paneb meid vaatama tekitades intriigi ning huvi. Tihti ei ole küll ilus käitumine, kuid pööblile läheb ikkagi peale.
Gael Monfils
Kategooria: B
Draamasid pole LaMonfiga seoses nüüd kuigi palju olnud, kuid kaugeltki pole tegu flegmaatikuga – mees on igati emotsionaalne, seda aga rohkem tähistamiste (ja tantsimise!) võtmes. Siiski on ta tipp-meelelahutaja eelkõige tänu oma atleetlikkusele, mis omakorda on meile kahe aastakümne jooksul pakkunud kuhjaga fenomenaalseid punkte. Ning oi, kui ta ikka eeskätt vajutab ja tsoonis on, siis hoidke alt! Sellest tulenevalt on kategooriaks B.
Kuulasin hiljuti üht Roddicki taskuhäälingu osa, kus ta kurtis, et on prantslases pettunud, sest ta ei realiseerinud enda täit potentsiaali. Ameeriklane arutles stiilis “… kui ainult mulle oleks nii palju antud kui Monfilsile, siis …”.
Prantslane on aastate jooksul taolisi jutte korduvalt ka ise adresseerinud. “Inimesed räägivad, et ah, Monfils ei ole distsiplineeritud. Kutid, ärge palun arvake seda ainult selle järgi, et ma tundun teile platsil lõdvestunud ja naudin mängu. Töö, mis ma mänguväliselt teen, on suur,” on Monfils selgitanud.
Rafael Nadal
Kategooria: B
Mõtlesin pikalt, kas Rafa kuulub sellesse loosse, kuid kui Federer sai pandud, siis kuidas oleksin saanud Nadali panemata jätta? Mingis mõttes on ta justkui mikstuur Federerist ning Monfilsist – tükike federerilikku geniaalsust kombineerituna monfilsiliku atleetlikkuse/kiirusega. Juurde siis vahest läbi aegade suurim võitlejahing. Miski, mida me polnud mõistagi enne näinud ja taolisel kujul ilmselt ei näe ka.
Siiamaani on ikka täiesti hullumeelne järele vaadata mõnda Nadali punkti perioodil 2005–2010 ja seda, milliseid palle ta ära tõi, milliseid banaane keerutas ning kuidas põlv ja rusikas laitmatus sünkroonis tähistuseks taeva poole tõusid.
Igatseme teda!
Carlos Alcaraz
President Donald Trump attends the U.S. Open Men’s Championship at the Billie Jean King National Tennis Center in Flushing Meadows, New York on Sunday, September 7, 2025. (Official White House Photo by Daniel Torok)
Kategooria: B
Jah, juba praegu väärib ta seda kohta. Täielik publikumagnet ülimalt atraktiivse mängustiiliga. Mõneti on isegi keeruline mõista, kuidas või miks ta kellelegi meeldima ei peaks. Sümpaatne kuju igas mõttes, sealhulgas platsiväliselt.
Ma nüüd ei mäleta, kes seda ütles (võib-olla oli keegi Eurospordi kommentaatoritest Austraalia lahtiste ajal), kuid kuna arvan sama, siis proovin parafraseerida. Igal juhul, kui Carlitos on tsoonis, siis on tema tipptase parim, vastupandamatu. Maailma esireket ei ole ta lihtsalt seetõttu, et tema mängus on kõikumisi rohkem kui ühel itaallasel, kelle keskmine (tipp)tase on seega kõrgem (olnud).
“Ma ei ole temasuguse mängija vastu kunagi mänginud. Tal on kõik kolm olemas: Hispaania härja mentaliteet võistlushimu osas, ta ei anna alla, tal on uskumatu kaitse,” on ta kohta sõnanud Djokovic. “Carlos teeb paljusid asju minuga sarnaselt. Ta on noor, tal on kirge ja energiat. Carlosel on kõik, et saada suureks staariks,” ütles Rafa aastaid tagasi.
Megastaar ning Meelelahutaja suure algustähega ta igal juhul juba on, ja seda loodetavasti veel järgmised 15 aastat.
***
Nagu näed, tuli teha keerulisi valikuid. Siin on veel mõned mängijad, kes mainitud kategooriate põhimõtetel oleksid ka igati kenasti sellesse loosse sobinud: Bublik, Ivaniševic, Bahrami, Brown, Djokovic, Murray, Tsonga, Wawrinka, Tiafoe, Hewitt, Becker, Santoro, Rios, Agassi, Leconte.
Kui tegu oleks sotsiaalmeedia postitusega, siis küsiks nüüd, et kelle ära unustasin ning ootaksin huviga kommentaare. Seekord siis mõtle ise stiilis “kuidas küll x mängijat siin loos ei ole”.
Show must go on!
