Aidu kanal 2025. aasta juunis (Foto: Robert Väli)
Aastatepikkune unistus hakkab kuju võtma Ida-Virumaal, endise kaevanduse alale rajatud Aidu veespordikeskuses. Kui seni piirdus tegevus kanaliga, siis tänavu juunis astuti murranguline samm: kanalile paigaldati rahvusvahelistele nõuetele vastav Albano rajasüsteem, avades tulevikku silmas pidades ukse tiitlivõistluste korraldamiseks. Millest sai kõik alguse, mis teeb Aidust unikaalse ning kuhu suunas keskus areneb, räägib Eesti sõudeliidu peasekretär ja Aidu arenduse üks eestvedajatest Robert Väli, vahendas Eesti Sõudeliit.
Autor: Vahur Mäe (Eesti Sõudeliit)
Olid Aidu veespordikeskuse idee juures juba selle algushetkedel. Kust sündis mõte rajada endisele kaevandusalale kaasaegne veespordikeskus?
Arutasime sõudeliidus toonase Maidla valla – Aidu karjäär asub nende piirkonnas –ettepanekut juba 2008. aastal. Sel ajal oli peasekretäri ametis Jaan Tults, kes informeeris neist arengutest mindki kui selleks hetkeks juba neli aastat sõudekanali asja ajanut. Sestsaadik oleme asja juures olnud koos Jaaniga.
Kelle peas täpselt sõudekanali idee sündis, seda ma täpselt ei tea, ent nii pea, kui see sõna sai välja öeldud, läks idee lendu. Peamiseks küsimuseks oli, kuidas kaevandusala peale ammendumist tuua tagasi tavakasutusse . Räägiti alternatiividest: metsastamine, põllumajandusmaaks muutmine, tuugenite või sõudekanali tarbeks. Nüüdseks on kõik mainitud funktsioonid sellel ligemale 30 ruutkilomeetril olemas.
Millised olid esimesed sammud idee elluviimisel ja suurimad väljakutsed visiooni teostamisel?
2009. aastal toimus esimene ümarlaud ja juba aasta hiljem hakkasid AS Eesti Energia insenerid kanalit projekteerima. 2011. aastal moodustati sihtasutus, mille kaasasutajaks on Eesti olümpiakomitee ja kolme spordiala katuseorganisatsioonid: sõudmine, aerutamine, veemoto. Sealt veel aasta hiljem asuti kanalit kaevama ja 2013. aasta augustiks oli süvend valmis. Järgnesid pikaleveninud bürokraatlikud protsessid nagu maade üleandmised, rahade taotlemine jmt.
Nüüdseks on Aidu rajale paigaldatud rahvusvahelistele nõuete vastav märgistus. Mida see tehniliselt võistluste läbiviimise mõistes tähendab? Kas rada vastab kõikidele rahvusvahelistele nõuetele?
Rahvusvahelistele nõuetele peab vastama kogu sõudestaadion: selle pikkus, laius, sügavus, märgistus, start, finiš ja palju muudki. Rajad, teisisõnu Albano süsteem (Nimetus tuleneb Albano järve nimest, millel 1960. aastal toimus Rooma OMi sõuderegatt, kus esimest korda ajaloos olid sõudjate jaoks paigaldatud poidega markeeritud rajad, V.M.) on vaid üks komponent.
Rajad paigaldas rahvusvaheliselt tunnustatud Polaritas. Kuidas sellise koostööni jõuti ja mida see Eesti sõudmisele tähendab?
Euroopas on vaid kaks firmat, kellel on maailma sõudeliidu World Rowingu tunnustus: ungarlaste Polaritas ja sakslaste IMAS. Neist viimane kuuldavasti radade paigaldamisega enam eriti ei tegele. Koostööni jõuti hankeprotsessi tulemusel, ent mõistagi on abiks isiklikud kontaktidki.
Aidu järve kanali unikaalsus seisneb ka selle asukohas ja tekkeloos. Milliseid eeliseid ja iseärasusi see keskus võrreldes tavapäraste võistluspaikadega pakub?
Ma arvan, et Eesti oludes jääb see ainsaks paigaks, kus on võimalik rahvusvahelistele tingimustele vastav sõudestaadion rajada.
2017. aastani kehtinud nõuded olid järgmised: pikkus vähemalt 2150, sügavus 3, laius 8 x 13,5 meetrit. Ideaalmõõdud on pikkusega 2300, sügavus vähemalt 3,5, laius 27 + (8×13,5m)+27 = 162 meetrit. Aidu sõudekanali mõõdud vastavad ideaaltingimustele.
Kas Aidu veespordikeskusel on potentsiaali saada rahvusvaheliste tiitlivõistluste korralduspaigaks? Kui nii, mida selleks tegema peab ja milline on ajaline perspektiiv?
Just rahvusvahelise perspektiiviga kanal tehtigi! Alustada tuleb kohalike võistlustega, pisitasa saab sealt edasi liikuda rahvusvaheliste regattideni ja sealt edasi on võimalikud U19 EM, U23 EM, U19 ja U23 MM, MK etapp, EM ja MM. Nii see käib ja muud varianti ei ole.
Praegu alustame siseriiklike võistlustega, aga juba järgmisel aastal on meie korraldada Balti meistrivõistlused ja 2026. või 2027. aastal võiks saada endale Baltic Cup’i korraldamise, kus osalevad kõikide Läänemere äärsete riikide alla 18aastased sõudjad.
U19 EMi taotlemine käib kaks aastat ette. On sisemise tunnetuse küsimus, millal julgeme taotlema hakata ja mis aastaks. Kiirmeetodil võiks ehk taotleda 2029. aastaks.
Aidu peahoone (Foto: Robert Väli)
Milline on olnud sõudjate ja treenerite tagasiside senistele tingimustele Aidus? Kas siin on juba peetud suuremaid treeningkogunemisi või võistlusi?
Aidus on seni toimunud vaid kaks sõudevõistlust: 2014. aastal esimese katsetusena Aidu Cup, mil oli vaid kanal, kuid ei mingitki taristut. Teine katse oli tänavu kevadel mai alguses koondiste katsevõistlus. Olmeosa ja finišitorn olid küll olemas, kuid radasid veel mitte.
Nii palju, kui minu kõrvu on kostnud, siis isegi ilma radadeta peeti kanalit nii sportlaste kui kohtunike silmis õiglasemaks kui Viljandi järve või Pärnu jõge – lihtsalt korrapärasel ristküliku kujulisel alal on kergem orienteeruda ja kurssi hoida.
Kuidas näed Aidu rolli Eesti sõudespordi arendamisel – nii koondise, noorte sõudmise kui kogukonna tasandil?
Sel on väga palju plusse. Esiteks, meile tekkis juurde veel üks koht kus akadeemilist sõudmist harrastada ja see on alles kuues. Seni olid meil Narva, Pärnu, Tartu, Tallinn ja Viljandi.
Teiseks, proovitud on siin ja seal, kuid ma ei näe varianti, et kuskil mujal Eestis oleks võimalik tekitada rahvusvahelistele nõuetele vastav 2000 meetri distants.
Praegu tundub Aidu mõnedele asupaiga mõttes veel ebamäärane olevat, kuid kui korra on normaalsetes tingimustes võisteldud, siis ma ei kahtlegi, et sinna tahetakse võimalikult ruttu tagasi. Kindlasti muutub see ka väga heaks ja nõutud laagripaigaks, sest nii nagu jooksja ei saa otse metsast staadionile võistlema minna, vajab sõudjagi radade vahel sõitmise kogemust.
Tean seda oma roolimehe ajast ja näen ka kohtunikuna välisvõistlustel, kus tuleb radade vahel võistelda, aga sellega ei saada hakkama.
Isoleerituma asukoha tõttu on Aidul üks hindamatu väärtus: seal puuduvad linnale omased ahvatlused, mis lubab kogu tähelepanu sõudmisele suunata. Eks Skradin Horvaatiaski on selline laagripaik, mis on üsna eraldatud ja võimaldab maksimaalselt keskenduda.
Lisandub veel üks tähtis komponent: Aidu asub eramaal ja seetõttu saab see olla paik, kus lihasjõul liikuvatel vahenditel on privileeg. Erinevalt avalikus kasutuses olevatest jõgedest ja järvedest saab mootorsõidukiga sinna üksnes omaniku loal.
Lisandub veel üks tähtis nüanss – iga spordiala edendajad unistavad kandepinna laiendamisest ning üheks vahendiks on kindlasti rahvusvaheliste tiitlivõistluste korraldamine. Nüüd on meilgi see eeldus olemas.
Mida võiks Aidus oodata lähiaastatel? Kas on plaanis täiendavaid arendusi või sündmusi, mida sõudjate kogukond võiks näha?
Ehkki keskuse hoone valmis 2023. aasta jõuludeks ja äsja saime rajad sisse, on teha veel lõpmata palju: hankida stardipontoonid, paadisillad, starteri torn, joondaja ja avaheajavõtja majakesed ja välja ehitada truubid, et kanal oleks ringiratast sõidetav. Samas ei tegele sealne keskus üksnes spordiga, pakkudes ka muid vabaajategevusi. Näiteks on seal wakepark, disc golfi rada ja lisanduvad muudki võimalused.
Kuna sihtasutuse territoorium on ligemale 250 hektarit, on seal ruumi ka suuremat sorti kontserdite korraldamiseks. Teisisõnu, sellest kujuneb keskus, kus saab paljusid asju teha.
Kui suured on keskuse arendamise kulud?
Kanal ise rajati kaevandatud ala taastamistööde käigus, mistõttu sel üheselt mõõdetavat hinnalipikut polegi. Omal ajal kuulsin kaevuritelt, et nii-öelda omahinnas olevat see vähemalt miljoni maksma läinud. Praeguseks on keskuse ja sinna juurde kuuluva taristu arendamiseks läinud kuus miljonit, sellele lisandub radade atribuutika suurusjärgus 200 000 eurot.
Töös on järgmised taristuga seotud hanked: tribüün, piirdeaiad, teed ja platsid. Võiks öelda, et vajalike asjade ja tööde nimekiri on lõputu ja kõik, mis seni tehtud, on alles algus.
Kui kõik on alles alguses, siis kuidas käib võistluste Aidusse saamine?
Kõige olulisemad komponendid on olemas. Edasi käibki asi samm-sammult – teed ühe võistluse ära, seejärel saad suurema, mille tarvis on olemas toetusmeetmed.
Kui vaatame kasvõi meile tuttavat Trakaid Leedus, siis esimese MMi tegid nad 2002. aastal. Samas, NSV Liidu ajal ehitatud keskus oli üsnagi väsinud ja kulunud, kuid nende võistluste abiga hakati pisitasa remontima ja ma ütleksin, et visuaalselt talutavasse seisu jõudsid nad umbes viis aastat tagasi.
Kas sama jutt kehtib ka aerutamise kohta?
Rahvusvaheliste tiitlivõistluste puhul on jutud ja eeldused põhimõtteliselt samad. Aerutajate elu teevad lihtsamaks lühemad distantsid, mis kergendavad treening- ja võistluspaikade rajamist. Radade asetused on spordialade võrdluses erinevad: aerutajatel on üheksa üheksameetrist rada, meil kaheksa 13,5 meetrit laia, ehkki lubatud on ka 12 meetri laiused. Sel põhjusel on poide kinnitamiseks veealuseid liine koguni 12. Need erisused hakkavad kaasa tooma töömahukaid ümberkorraldusi, sest kui ühe võistlus lõpeb, tuleb liine hakata ümber tõstma.
